Ajakiri Eesti Naine ajakirjanik Krista Kiin kehastus päevaks meil lastehoiu kasvatajaks. Oma muljetest ja emotsioonidest kirjutab ta nii:
Mu enda “pisem” on äsja lasteaia lõpetanud, niisiis on mähkmetega majandamisest ja lusikaga toitmisest möödas üksjagu aastaid. Seetõttu olen ärevil, ega nad võõrastama hakka ja kas ma ikka mäletan, mismoodi tuleb väikest ühe käe peal kraanikausi kohal hoida, et tal teisega peput pesta.
ARGLIK ALGUS
Nii mõnigi nähtud põnnihoid ei saa asupaigaga uhkustada – praegusaja lasteaiakohtade nappuses on erahoidusid loodud sõna otseses mõttes tööstusettevõtte ülakorrusele või toidupoe tagaruumi, rääkimata tüüpprojekti järgi ehitatud kombinaatlasteaedadest. Sügisel oma kuueaastast sünnipäeva tähistav Kalli-Kalli Lastehoid Sauel asub koduks ehitatud ja kujundatud suure aiaga eramajas, tupiktänava otsas.
Kui palju leidub lasteaedu, kus pisikesed saaksid ilusa ilma korral õues lõunat süüa või oma käega põõsa otsast sõstraid suhu noppida? Ja toad…! Neid on nii palju, et esmalt võib äragi eksida. “Alumise korruse
suures toas toimuvad teemapõhised loovtegevused, nagu hommikuring ja muusikatund,” loetleb lastehoiu omanik ja juhataja Pirko.
“Samas asub lugemispesaks kutsutav väike tuba, kus on rahulik lastele raamatut ette lugeda (miks mitte ka mürada!). Keskmist tuba võib pidada võimlemistoaks – seal korraldame liikumismänge. Nurgas riidepuudel ripuvad rõivad, parukad ja muud aksessuaarid printsessidele ja kangelastele – seda garderoobi kasutame sünnipäevadel, mil iga laps saab endale kostüümi valida. Ülemine tuba on mängutuba – seal harrastatakse mitmeid rollimänge. Söögitoas on veel kunstinurk, kus põnnid igal ajal joonistada, plastiliiniga mängida ning muid meisterdusi teha võivad.”
Pool üheksa hommikul, kui Kalli-Kallisse saabun, kostab juba kõikidest tubadest – läbi kolme korruse!
– kilkeid ja mänguhääli. Täna on hoidu toodud 13 last. Kasvataja Siiri lustib paari tüdrukuga mängutoas, kasvataja Marika sõidutab poistega võimlemistoas mänguautosid ning kasvataja Liis lohutab nutust tüdrukut, kes üle hulga aja taas hoidu on tulnud ja sellega kuidagi leppida ei suuda. Õnneks on päevahoius iga viie lapse kohta üks kasvataja, niisiis jätkub silmi ja süle kõigi jaoks.
Lühikese laulu- ja liikumistunni järel koguneb mudilaspere laudade taha kasvataja Marika valmistatud
hommikupudrule. Oma laste titeeast saati olen võõristanud plastmassist pudipõllesid, mil “kogumiskausike” lõua all, kuid siin veendun täie kindlusega, et need on tõesti omal kohal –
pisikestest suudest pudeneb putru rinnaesisele ja kaugemalegi, ning kui poleks neid kavalaid asjandusi, kuluks puhtaid rõivaid päevas lugematult. On rõõm vaadata, millise aplusega pistab see lastevägi putru – nii mõnigi palub lisaportsu ning on oma järjekorda oodates leplik. Viimaks saan minagi
oma kohalolu õigustada agaramate sööjate suunurki pudrust puhtaks pühkides, lisaportse ette kandes ning lusikaid suude juurde tõstes. Olgugi vanuselt alla kahe, on siinsed põnnid äärmiselt iseseisvad – vastuseks nii mõnelegi aitamispüüdlusele antakse selgelt märku: mina ise!
TEGUSAD TOIMETAJAD
Suud ja käed pudrust-moosist puhtaks kasitud, on aeg õue minna. Enne teeme veel üleüldise potitamispeatuse, mille vältel selgub, et nii mõnegi mähku sisse on vahepeal kogunenud toekamat
kraami kui pelgalt piss. Olen varmalt valmis pepupesemisoskusi meelde tuletama, kuid kasvataja Siiri säästab mind targu, niisiis jääb üle vaid pisikesi pepusid potile sättida ning kuivade mähkmetega maimikuid käekõrval riietusruumi juhatada. Südantsoojendav on jälgida, kuidas kõik käib kisa ja
kärata, lapsukesed jagunevad sujuvalt kasvatajate vahel, veel puudub suure lasteaia tamp ja tempo ning iga põnn saab omas rütmis riidesse ja õue.
Mu aitamispüüdluse
vastuseks antakse selgelt
märku: mina ise!
Oo, kus õues alles elu keeb! Näen, kuidas igaüks kiiresti lemmiktegevuse leiab: kes suundub liivakasti kooke patsutama, kes ronib liumäest alla laskma, kes palub end kiigele aidata, kes kihutab rattaga ringi. Ümber maja on piisavalt ruumi, et kõik tegutsema mahuksid. Kuidagi kujuneb välja, et satun valdavalt kaht kõige pisemat poissi assisteerima – mine võta kinni, kas seepärast, et titad mulle üleüldse kangesti meeldivad, või proosalisel põhjusel, et need kaks vajavadki enim abi? 
Igal juhul tõstan üht nii ronimisredelile kui ka kiige sisse ja avastan, et õige pea palutakse sülle ka niisama. Need on ütlemata armsad hetked, kui adun, et võõrast tädi juba usaldatakse. Tänaseks suursündmuseks kujuneb nukkude pesu. Kasvatajad lasevad plastkaussidesse sooja vett, lisavad sortsukese ökopesuvahendit ning toovad kohale nukud, kes üksteise järel riidest lahti kooritakse ja vanni pistetakse. Põngerjatel on põnev tähtsat ülesannet täita ning nukkude järel saavad peagi puhtaks ka nende rõivad. Mul on tükk tegemist, et paari lustakamat vees solberdavat hoolealust pisutki taltsamaks veenda – mida emmed õhtul arvavad, kui riided veel niisked ja põnnid ehk nohuseks jäävad? Õnneks on ilm soe ja muretsemiseks pole põhjust – siinsamas saab kõige märjemad bodid-pusad üle pea tõmmatud ja kapist varuriided selga. Üheskoos sätime puhtaks pestud nukuriided nöörile kuivama. Pesupulkadega tekib pisut pusimist, sest nii mõnigi üritab neid valepidi kinnitada. Tore on toimekatele sellidele õigeid töövõtteid kätte näidata!
Täpselt kell pool kaksteist toob kaubikuga onu termokastis lõunaeine ning seda asutakse sööma siinsamas õues laudade taga. Jällegi sätime plastpõlled lõua alla ja eine võib alata. Tõsi küll, paar suuremat kasvandikku “titepõlle” ette ei soovi: “Mina olen juba suur!” Kartulipuder, hakklihakaste ja kapsasalat kaovad kõhtudesse võluväel ja aidata pole peaaegu vajagi. Igaüks leiab abilauakeselt oma joogipudeli, vaid kõige pisemate puhul tuleb jälgida, et nad sõbra lutipudelit ei haaraks.
MILLAL TA JUBA TULEB?
Kõhud täis, on aeg lõunaunele sättida. Siingi kulgeb kõik tasa ja targu, üksteise järel saavad pepud kuivaks ning kaisuloomad-lutid üles otsitud. Sätin end teise pisema poisi ligi, kes vähimagi vaidluseta voodisse heidab, endale tekikese peale laotada lubab ning lutti imedes õige pea unne vajub. Kui tema väikesed sõrmekesed mu näpu ümber sulguvad, voolab meeleliigutusest pisar palgele – nii õrn on see moment ja nii kõikehaaravaks kasvab igatsus omaenda pojakese järele, kes kõigest paari päeva eest isaga Pärnusse puhkama põrutas.
Paraku ei uinu mitte kõik põnnid sedavõrd ladusalt ning nii silitavad kasvatajad veel nii mõndagi selga
ja pead, et vastupanu väsiks ja Une-Matil tulla lubataks. Tüdrukule, kes hommikul nutta tihkus ja
suisa õuekiiges istudes tukkuma jäi, tuleb emme järele, et esimesed harjutamispäevad liiga pikaks ei
kujuneks.
Kasvataja Liis jääb laste juurde ning teised tõmbavad köögis kohvitassi juures hinge. Ühiselt arutatakse
läbi, mida keegi oma hoolealustega seoses tähele pani, mis valmistas rõõmu ning millised olid raskemad
hetked. Kasvataja Marika paneb poti pliidile ja valmistab õhtuooteks püreesuppi. Tänasest viimasest söögikorrast kujuneb eriline, kuna ühel – suureks saanud! – poisil on viimane lastehoiupäev ning
ühiseks maiustamiseks seisab ootel tema ema valmistatud isuäratav kohupiimatort vaarikatega.
Ikka vaatavad silmapaarid tee
poole – millal emme-issi tuleb?
Armas on kogeda, et erinevalt suurlasteaedadest ei aeta Kalli-Kallis kauem magada tahtjaid kella
peale üles, vaid igaüks saab ärgata just siis, kui uni täis saab. See tagab, et keegi ei tõuse üles ehmatuse ega nutuga, vaid rahulikult, kaaslasi segamata. Järgemööda võtavad kasvatajad iga järgmise ärkaja käekõrvale ning lähevad temaga pissile ja riietuma. Kui kõik on tagasi õues, võetakse einet, mida kroonib vaarikatort. Oi neid maiasmokki, kes muudkui kooki juurde paluvad!
Jälle sõidetakse ratastega, palutakse “tädil” endale kiigel hoogu teha, nopitakse sõstrapõõsalt marju
ning patsutatakse liivakooki. Kui esimesed piigad-poisid koju lähevad, on ülejäänuteski ootust tunda. Ikka ja jälle vaatavad silmapaarid tee poole – millal emme või issi juba tuleb? Olles ka ise omal ajal mõlemad lapsed varakult sõimerühma saatnud, mõtlen nüüd nukralt: kas pered ikka paneksid oma vaevu poolteiseseks saanud kullakallid lastehoidu, kui näeksid, kuidas need pisikesed käed
väravapulkadest kinni hoiavad ning pilk pingsalt hoovi sissesõiduteel püsib?
Viimaseks jääva lapse ema annab oodata peaaegu hoiu sulgemiseni. Aga väike poiss, kes päeval suuremas seltskonnas kohati riiakaks kippus, on vapper. Ta ei virise, ei nõua sülle ega teenindamist, vaid
leiab endale ise tegevust; kord jalgrattal, siis liivakastis, seejärel kiigel. Tahaksin ta emale rääkida, kui väga see väike linalakk täna ootas. Kui tarmukas ta oli. Kui uskumatult tublilt toimetas! Aga ma ei ütle midagi, ja kui väikesed käed kauaoodatud kalleima kaela ümber klammerduvad, neelan taas vaid liigutuspisaraid. Milline õnn, et need kaks taas kokku said! Kui nad lahkuvad, jääb kasvataja
süli tühjaks.
- Varasem osaline tekst on asendatud täisversiooniga. Originaaltekst ajakirja Eesti Naine sept numbris
About the author