1. detsembril 2011 avas Sauel uksed Kalli-Kalli Lastehoid. Lastehoiu peamine tekkepõhjus oli õhinapõhine soov teha ise selline koht lastele, mis oleks nende jaoks ideaalne. Selleks sobiva maja leidmine oli nagu märk sellest, et mõte on hea ning edasi läks asjaajamine juba nagu tuuletiivul.
Detsembri algusega see kõik teoks sai. Koos esimeste hoiulastega kasvas, arenes ja sai kogemusi juurde ka lastehoiu personal. Tõdesime, et kuigi kõigil töötajatel oli vastav haridus värskelt omandatud, siis parim kool on ikka praktika. Esimeseks sügiseks oli maja hoiulapsi täis ja n.ö. õppeaasta võis alata.
Nii need aastad veerema hakkasid. Lastehoiust saatsime oma lapsi „suurte laste lasteaeda” ja võtsime jälle uusi pisikesi juurde. Laste vanus päevahoius jääb üldjuhul 1,5-3 aasta vahele ja neid on kokku maksimaalselt 20. Lapsed on jaotatud kolme rühma, kolmel eri korrusel.
Oma olemuselt-päevakavalt on lastehoid väga sarnane lasteaiale. Kuna tegemist ei ole õppeasutusega, siis meil ametlikku õppekava ei ole, mis aga ei tähenda, et me jõudumööda ei joonistaks, meisterdaks ega laulaks.
Seda kõike saame teha loominguliselt ja tagant sunnita, arvestades laste vanust, päeva iseloomu, laste meeleolu jne. Suurimaks „õppimiseks” peame laste sotsiaalsete oskuste lihvimist. Teada on, et üheskoos teiste lastega omandab laps palju kiiremini eneseteenindamise võtted, samas aitab kõvasti kaasa ka suhtlemisoskusele. 
Ja ka mängida on palju põnevam ikka eakaaslastega. Tänaseks päevaks on meie käte vahelt läbi käinud 121 hoiulast, mis on andnud meile hea kogemuse ja praktiga.
Loomulikult meie suurimaks suhtluspartneriks on lapsevanemad. Koostööna üritame leida parima viisi, kuidas iga laps kohaneks uue elukorraldusega. Meie oleme üldjuhul esimesed „võõrad”, kes lapse pikaks päevaks enda hoole alla võtab. Algus on raskevõitu kõigile: lapsele, lapsevanemale, rühmakaaslastele, personalile. Kui meie täiskasvanud mõistame, et lapse väike kurbus on loomulik reaktsioon ja oleme ise seejuures enesekindlad, positiivsed ja lapsele julgustajaks, siis varsti on laps kohanenud ja naudib seltskonda. Üheskoos on meil juba välja kujunenud oma traditsioonid.
Ühisüritustel on alati aktiivselt kaasatud lapsevanemad, sest sõimeealistele lastele meeldib tegutseda ikka koos emme-issiga.
Oleme lastevanematelt saanud väga palju head tagasisidet, samas ka väärt ettepanekuid parendamiseks. Heaks näitajaks loeme sedagi, et meile on tulnud peredest juba ka järgmised lapsed hoiule. Parim kompliment ühelt lapsevanemalt oli see, et “päris hea, et linnas pole sõimekohti”.
Koostöö linna lasteaiaga on väga hea. Oleme kuulnud häid sõnu lasteaedade õpetajatelt, et päevahoiust tulnud lapsed on väga tublid. Me olevat justkui mitte eelkool, vaid eellasteaed, valmistades turvaliselt ja valutumalt, oma pisikeses ja hubases keskkonnas lapse ette suurde majja ja kollektiivi minekuks. Tunneme tõeliselt siirast uhkust ja heameelt, kui „meie” pisikesed nii tublid on ning kurvastame väga, et nad meilt nii kiiresti ära lähevad. Aga elus tuleb ikka astuda järgmisele trepiastmele, seega on kõik loomulik ja mõistetav. Meie esimene suurem lend astub sügisel juba kooliteele. Samuti on koostöö vallavalitsusega väga hea. Leiame alati ühise keele ja väga hea on tunda, et meid võetakse võrdsetena teiste munitsipaallasteasutustega.
Lastehoiu kohad on meil olnud siiani täidetud ning kahjuks peab sageli veel äragi ütlema.
Sünnipäevapidustused on nüüd möödas, parimad sõbrad külas käinud, muusikat kuulatud, tort söödud ning „viieaastane mudilane” ootab nüüd põnevusega, mida elu edasi toob.
Aitäh kõigile lastele, lastevanematele, linnavalitsusele, vallavalitsusele, lasteaedadele, endistele ja praegustele töötajatele, et olete kaasa aidanud Kalli-Kalli sünnile ja kasvamisele.
About the author