Lühike mõtisklus

Lühike mõtisklus

Elame veel; Vali Elu!

Sada aastat Eesti riiki inspireerib kindlasti veel terve selle aasta vältel ja küllap ka kauemgi. Kohati küll tundub, et nüüd kus ca kuu on aastapäeva pidustustest möödas ongi kõik, aga tegelikult kestab see suur pidu ju edasi. Tõsi, pisut argisemas võtmes.
Me oleme Lastehoiuna sel aastal lähedalt vaadanud kahte suuremat projekti, kus riik omalt poolt läbi Euroopa Struktuurifondide toetuste püüab motiveerida kohalikku kogukonda, omavalitsusi aga ka erasektorit erinevate sotsiaalteenuste kohti juurde looma. Mulle tundub, ei tule lihtsalt.
Arusaadavalt üritavad raha jagavad rakendusasutused ette näha tingimusi, mis ühelt poolt looksid maksimaalset lisaväärtust ja teisalt väldiksid võimalikke väärkasutusi. Kombinatsioon, mis kokkuvõttes välja on tulnud, ei ole tingimata halb aga paistab silma kahe ühise nimetaja poolest – need on toetava iseloomuga ja pikem käivitavat laadi. Mitte jätkusuutlikkusele orienteeritud. Jätkusuutlikkus peab tulema taotleja äriplaanist, mis sotsiaalteenuste puhul saab olla kas riigi või teenusel olija rahakoti peal.
Seega kõige rohkem sobivad sellised meetmed neile, kes niikuinii teevad. Aga ka siin peab meetme tähtajad ja valmisolek investeerida ning edasi arendada raha pakkujal ja selle taotlejal omavahel sobima.
Toome ühe näite. Hetkel veel käimasolev Innove vahendusel Euroopa Struktuurifondi rahade toel pakutakse toetust 0-7aastaste lastehoiu kohtade loomiseks, muuhulgas eriilmeliste hoiukohtade loomiseks. Toetus seisneb 245€ maksmises 2aasta vältel ja tingimuseks on, et loodavate kohtade täituvus oleks vähemalt 70%. See viimane peaks ära hoidma selle, et taodeldakse suurt arvu kohti aga reaalne täituvus on marginaalne. Kokkuvõttes on selge, et selline toetus iseenesest äriplaani positiivseks teha ei suuda, aga kui kellelgi oli või on hoiukohtade loomise plaan nii või naapidi olemas, siis abiks ikka.
See võib olla asja sees olles mitte kõige objektiivsem tunnetus aga sellegipoolest paistab sotsiaalvaldkonda panustavaid projekte omajagu juurde tulevat. Raha on valdkonnas selgelt rohkem aga samavõrra jääb mulje, et sealt majanduslikult jätkusuutlikku erakapitalil põhinevat teenuseosutamist pole üldse lihtne välja võluda. Mingid riskid jäävad üles, mille osas võib öelda, et need on piisavalt suured pärssimaks soovi suuremalt investeerida. Hoolsalt on tingimustes loetletud neid punkte, kus ühe või teise lubaduse/plaani realiseerimata jätmine toob kaasa toetuse tagasinõude aga näiteks kindlustunnet, et omavalitsus omaenda “äri” püsti ei pane ja erapraksiselt kliendid toetuste jagamise poliitikaga ära ei tõmba, puudub. Neid näiteid on paraku lähiminevikust mitmeid tuua.
Küllap see lõpuks sinna läheb, et läbi elukestvate kindlustustoodete ja pensionisammaste muutub eakate finantsvõimekus suuremaks ja üldine sotsiaalteenuste tarbimise kese nihkub aina rohkem riigilt kodanikele (emapalk on juba niigi luksuslikult suur). Nõudlus kvaliteetsete sotsiaalteenuste järele kasvab ja aina rohkem on ka neid, kes seda endale lubada võivad. Kõlab pisut küüniliselt, eks ole. Eriti selles võtmes kus me oleme harjunud mõtlema, et riik peaks ikkagi meid toetama – maksma meile emapuhkust, võimaldama elamisväärse pensionipõlve jne, jne. Ma väidan, et see tasakaalu punkt on meil veel leidmata. Sada aastat võib mingis kontekstis olla liiga lühike aeg. Elame veel, või kui üht briti kultusfilmi tsiteerida: “Vali elu!”

About the Author

admin administrator

Comments Are Closed!!!