Category Archive Uncategorized

Lemmiklooma nädal

Täna käis meil lastehoiu aias tore hundikoer Murr. Murr on väga energiline, osav ja aktiivne 4 aastane koer, kes rõõmuga näitas lastele kõiki trikke, mida oskab. Kartsime algul, et kuna ta on IMG_1170tegutsemistes ülikiire, et võib ehk oma tormakuses mõne lapse ümber joosta kuid avastasime üsna kiiresti, et ta on väga osav laste vahelt manööverdaja ning võisime ta rihma otsast vabaks lasta ning ühelegi lapsele ta otsa ei jooksnud – eks ta on seda ka harjutanud võistlustel takistusraja vahel joostes :).
Kõigepealt näitas Murri, kuidas ta oskab oma palli igalt poolt üles leida. Koeraomanik lasi ühel lapsel palli õues ära peita ning kui Murrile anti käsk “otsi” hakkas koer aias ringi tuiskama ja palli otsima – vahel võttis otsimine rohkem aega ja lapsed hüüdsid Murrile: “tule siia, pall on siin” 🙂 Kõigil oli lõbu laialt.
Murri oskas ka meie liumäe pealt liugu alla lasta (küll siiski oma jalgade peal), mis tegi lastele palju nalja ja muidugi tahtsid pärast seda ka lapsed liumäe peal mõned sõidud ise teha.
Üks tore trikk oli ka selline, kus viskasime koos lastega aeda nö prügi maha (tühja limonaadipudeli, papitüki jm sellist) ning kui omanik ütles Murrile , et korja prügi, siis tõesti Murri leidis “prügi ” üles ning viis kõik omaniku kätte. Lapsed olid muidugi jälle aktiivsed osavõtjad ning elasid Murrile kaasa.
Murri tegi ka lastele kelgusõitu koos omaniku abiga – mõned lapsed siiski pelgasid kelgu peale minna ning lasta Murril ennast sõidutada, kuid vaadata ja kelgu järgi joosta meeldis vist küll kõigile.
Eks neid trikke oli Murril veel teisigi, kuid need jäid kõige rohkem meelde. Lapsed said ka eduka triki täitmise eest Murrile maiustust anda. Lastel oli igaljuhul lõbus ning loodetavasti Murril ka.
Homme aga ootame juba uut toredat koera meiega mängima.

Kaunis jõuluüllatus

Kui laste jõulupidu oli juba lõpusirgel ning jõuluvanal viimased kingid lastele jagatud, oli meie suureks üllatuseks armsad lapsevanemad teinud ääretult uhke jõulukingituse kasvatajatele – väga suure kastitäie koduseid hoidiseid – moosid, mahlad, mett ja marineeritud seeni, datleid ning muud head ja paremat. Lisaks ka
kommikarpe nii palju, et iga kasvataja sai endale meelepärase valida. Kast oli nii raske, et üksi ei jõudnud seda liigutadagi. Meie suur ja südamlik tänu teile, kallid lapsevanemad. Nii tore, et moosi- ja mahlavarud on meie laste jaoks nüüd pikemaks ajaks olemas.
See nädal oleme juba ühe purgi moosi avanud ning lastele pudru kõrvale pakkunud – maitses muidugi imehästi.

Kohtumine ‘vilistlasega’

Kalli-Kalli Lastehoid tähistab tänavu detsembri alguses oma teist sünnipäeva. Seega oleme juba kaks lendu oma ‘õpilasi’ nö. teele saatnud. Nendega aeg-ajalt kokku saada on tihti emotsionaalne sündmus. Kasvataja Ene kirjutab Karoni külaskäigust:
“Täna õhtul (20.nov) leidis aset südantsoojendav sündmus – Kalli-Kallisse tuli külla meie “vilistlane”, Karon, oma emmega.
Jõudnud trepist üles kostis poisilt mehise häälega “tere” ja tegi kasvatajale hästi suure jõulise kalli.
Läksime siis üles mängutuppa. Seal vaatas Karon hästi sügava ja targa pilguga ringi ning asus tegutsema. See oli vapustav vaatepilt. Poiss nautis taas-kohalolemist ja mängimist tuttavate leludega. Meie emmega vestlesime, tundus, et temalgi oli tore poisi mõnusat tegutsemist jälgida.
Püüdsin Karonit vestlusse haarata ja küsisin lasteaia kasvatajate nimesid, kus ta nüüd käib. Poiss vastas kõhklemata: “Kaarin, Ene, Margot, Pirko…” Pean tunnistama, et seda oli lapse suust armas kuulda.
Vaatasime koos üle ka magamistoa, kus tema voodi tühjana seisis.
Allkorruse mängutoas ringivaatamise järel sammus Karon loomulikul sammul WC-sse ja võttis endiselt kohalt “oma” poti. Kui emme juhtis tähelepanu sellele, et potil on teine nimi, küsis Karon: “Kus minu pott on?”
Oli tunne, nagu laps oleks kaua aega kodust ära olnud ja nüüd tahtis kõike endist mõnuga nautida.
See oli nii liigutav, et pisar tahtis silma tulla.”

Otsustasime, et laeme ajapikku üles kõik vanemad fotokaustad uue kodulehe meediagaleriisse. Mis siis, et paljud neist juba lahkunud. Karoni 2012a sünnipäeva fotod sai nüüd igatahes üles laetud.

Välismaine kasvataja läbi ajakirjaniku pilgu

Kalli-Kalli lastehoid on oktoobri keskpaigastpõnevam lastel ja täiskasvanutel: töökollektiiviga liitus uus õpetaja Adrian Ormaechea, kes on hispaanlane. Adrian on 20-aastane noormees hispaaniast… täispikk artikkel sellelt lingilt: “ARTIKKEL Saue Sõnas”

Lapse mängu olulisus

Olete ehk kuulnud, kuidas tänapäeval kurdetakse, et lapsed ei oska enam mängida. Mis on aga „mäng“ ja kui oluline on see lapse arengule?
Väga oluline.
Mängu läbi õpivad lapsed tundma nii ennast kui teisi inimesi enda ümber, tunnetavad maailma enda ümber ja õpivad kuidas asjad käivad siin ilmas. Mäng on loomulik viis lapsele, kuidas avastatada ja uurida, mängides õpivad ja praktiseerivad lapsed oskusi mida nad kasutavad oma kogu edasises elus. Mängu eesmärk ei tohiks olla teenida mingit autasu või saavutada lõpptulemust. Mäng on igasugune käitumine, mis on ise vabalt valitud, enda poolt juhitud. Ideaalis laps valib ise, millal, millega, ja kuidas mängida ning see võiks olla vanema poolt lubatud minimaalse vahelesegamiseta ja juhendamiseta (arvestades muidugi lapse ja teiste ohutust) ja nii kaua kui võimalik.
„Ole ettevaatlik mida sa õpetad, see võib segada seda, mida nad õpivad“ Magda Gerber
Armastavad lapsevanemad võivad segada arenguprotsessi, öeldes ja näidates lapsele kuidas mängida. Näiteks, kui sa näitad lapsele, kuidas kasutada värvipintslit, siis ei ole see sama, kui pannes välja värvipintsli ja lasta tal ise avastada selle otstarve. Võib ju küsida, et mis selles halba on ,kui ma näitan oma lapsele kuidas õigesti värvipintslit kasutada. See lühendab tema avastust, vähendab tema loomingulisust ja (kui talle väga sageli näidata kuidas „õigesti mängida“) võib kustutada tema usku endasse, tema soovi olla aktiivne avastaja ja tema tahet ja võimet lahendada asju ise. Lapsed tulevad ruttu lapsevanemaid otsima, kes näitaks või ütleks neile kuidas „õigesti mängida“ ja isegi paluda seda nende eest ära teha. Üks näide: plastiliin on materjal mis annab lõpmatuid võimalusi loominguliseks avastamiseks. Kui sa annad 2 aastasele plastiliini kätte ja ei midagi muud, võid rahulikult maha istuda ja jälgida, kuidas laps mängib rõõmsalt pikka aega plastiliini patsutades, sikutades, rullides jne. Lõpuks kui lapsel on olnud võimalus avastada plastiliini sedasi mitu nädalat või kuud, hakkab ta plastiliinist „asju“ tegema. Aga kui sa segad vahele ja hakkad talle näitama kuidas teha plastiliinist loomi, kaotab ta kiiresti huvi ise avastamise vastu. Loomulikult kuna ta ei ole jõudnud veel sellesse ikka et oleks võimeline ise loomi meisterdama, palub ta teil temale loomi teha. Aga kes nüüd mängib?
„Kui sa õpetad lapsele midagi, võtad sa talt igaveseks ära võimaluse see ise avastada“ Jean Piaget
Mis roll on siis vanemal või õpetajal?
Vanema roll on luua ümbritsev keskkond mis kutsub mängima ja lubab lapsel avastada ja eksperimenteerida nii nagu ta süda kutsub ning mitte näidates ette kuidas seda peaks tegema. See jätab su lapsele kontrolli, ja säilitab tema loomupärase huvi ja võime mängida. Kui laps mängib, siis ta mitte ainult ei õpi vaid ta õpib kuidas õppida.
Lasteaialapse peamine õppimis- ja arenemisvahend peaks olema mäng. Mängima ei saa sundida.
Eesti ühes lasteaias tehti uuring. Vanemate hinnanguid analüüsides ilmnes, et kui nooremate vanusegruppide laste vanemad soosivad laste mängimist, siis suuremate laste vanemad näeksid neid
meelsamini tegemas midagi muud, mistõttu võib arvata, et kodus eelistatakse lapsega pigem tõsisemaid tegevusi, nagu lugema ja arvutama õppimine, erinevates huviringides osalemine jne.

See, kuidas laps mängides käitub, on seotud lapse hilisema toimetulekuga elus (Rudolf Steiner)

Uuringus selgus, et lastevanemate arvamused on sisemises vastuolus mängulise käitumise iseloomu
osas. Näiteks soovitakse vanemate poolt, et laps mängiks aktiivselt, samas ei soosita jooksmist, hüppamist, turnimist, mis lapse tegevusega paratamatult kaasas käib, eelistatakse vaimset aktiivsust. Siin on näha ohu märke soovist lapse tegevust niiöelda maha suruda või muuta, mis võib kaasa tuua ka lapse heade emotsioonide kehva väljendamisoskuse. Lapsevanemate soovid olid tugevas negatiivses korrelatsioonis laste välismänguga, mis tähendab, et lapsevanemate ootused oma lastele on hoolimata tegelikkusest väga kõrged, tekitades küsimuse, kas ja kuidas last nendele ootustele vastavaks “treenitakse” ja mismoodi see mõjutab lapse edaspidist olekut. Fakt on see, et mida tõsisemalt haarab lapsevanem ohjad ja hakkab last tulevikuks ette valmistama läbi tõsise õppe- ja käitumisprogrammi, seda kiiremini kaob lapsest mängulisus ning kannatab sotsiaalne areng.

Mäng on ülioluline selleks, et oleksime sotsiaalselt kohanevad, saades hakkama stressiga ja arendades kognitiivseid oskusi nagu näiteks probleemide lahendamine. Aastatepikkused uuringud kinnitavad et lapse tugev uudishimu juhib neid arendama oma sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi iseseisvalt, läbi avastamise – ehk siis läbi mängu.
Lugesin hiljuti artiklit kus võrreldi lasteaeda ja lastehoidu ning lastehoiu miinuseks toodi välja et ta ei pea lähtuma riiklikust õppekavast. Kas see on aga tingimata halb. Arvan, et just tänu sellele saavad lapsed lastehoius nautida rohkem arendavat mängu ning ka kasvatajad saavad tegevustesse loomingulisemalt läheneda. Tänapäeva suund on alustada kooli-suguse õppimisega ikka varem ja varem. Paljud lapsevanemad kardavad, et vastasel juhul ei ole nende laps edukas. Lapsevanema kõige suurem hirm võiks aga olla, et mu laps ei õpi, kuidas olla õnnelik selle valikuga, mis ta oma elus teeb.

Esimest korda välismaise kasvatajaga

Täna oli meil siis uus hispaania õpetaja Adrian esimest päeva tööl. Kui mina kell
8.30 lastehoidu jõudsin, oli teiselt korruselt kohe kuulda hispaania keele vurinat
ning laste rõõmsaid kilkeid 🙂 Lapsed olid Adrianiga mänguhoos.
Lapsed võtsid Adriani kiiresti omaks – alguses mõned lapsed pisut võõrastasid, kuid
see läks küll kiiresti üle. Adrian seevastu sisseelamisaega ei vajanud, vaid hakkas
julgelt lastega suhtlema ning mängima. Huvitaval kombel ei teinud lapsed sellest
mingit probleemi, et onu rääkis teistsugust keelt.
Adrian on hästi rõõmsameelne ja lapsemeelne ning oskab nendega toredasti naljatleda
ja hullata. Mõnedele lastele sai juba täna Adrian lemmik-õpetajaks 🙂
Adrian ise ütles, et talle väga meeldib – hooti on tal kartus, et lapsed ei saa
temast aru, kuid meile kõrvalt vaatajatele tundus, et ta lahendas sellised
probleemid sujuvalt kasutades lisaks hispaania keelele kas kehakeelt või
rahvusvahelist keelt näiteks nagu sööma kutsudes “nämm-nämm” 🙂
Lõunaks oli lastel juba esimene hispaania keele sõna selge – kui hakkasid tulema
ülevalt mängutoast trepist alla, et õue sättida, tervitasid nad mind järgemööda kõik
rõõmsalt “ola” – minu teadmist mööda tähendab see “tere” 🙂 Ega meie lapsed ka võlgu
ei jää. Liisbet toitis Adrianile mängutoitu ise öeldes: “tahad süüa?”, Adrian kordas
sõna viisakalt vastu. Nalja kui palju 🙂
Proovin lähiajal ka mõne foto teha Adrianist ja lastest mänguhoos, panen selle siis
facebooki üles.