Väike jõuluime
Selline ebamäärases eas habetunud mees. Nokats peas, puhvaika seljas, jalas kolm numbrit suuremad püksid, mis on nööriga vöökohalt kokku tõmmatud ja varbaotsas Crocs’d. Saage tuttavaks, tema on Sven.
Mäletan esimest mõtet mis pähe tuli, kui ma esimest korda kuulsin, et meil käib Lastehoius üks kodutu, kellele kasvatajad umbes nii paar korda nädalas üle värava süüa kaasa annavad – seal, kus toimetavad südamega inimesed ja tehakse head, sinna kuidagi satuvad ka need, kellel abi vaja.
Tegelikult pole Svenil eriti midagi vaja – tal ei ole midagi ja ega ta ei ihka ka. Teda pole purjus peaga nähtud, armastab magusat, on väga jutukas ja tal on hea mälu. Tal on koht kuskil Harku vaestemajas, millest ta ei hooli, sest seal on ainult joodikud. Kodu tal ei ole. Vot selline muhedapoolne kodutu, kui nii saab öelda. Eks mõni inimene teda vahel aitab, kes teab kelle kuuris või kasvuhoones ta järgmise öö veedab.
Aga kuidagi on nüüd nii läinud, et vahel tuleb Sven ja uurib, mida head söögiks pakutakse ja vahel satub ka mõni lapsevanem mööda astuma. Ja siis juhtuski väikene jõuluime. Üks meie lapsevanematest helistab ja uurib: “Kuule, see vanataat, kes teil seal vahel käib. Mis ta jalanumber võiks olla?” Ja veel enne kui päike samal päeval loojuda jõudis oli korraga Svenile toodud uhiuued soojad voodriga kummikud, kolm paari villaseid sokke ja uhked käpikud. Sven võttis asjad vastu, torkas kummikud jalga ja läinud ta oligi. Sealt habemest ei lugenudki suurt emotsiooni välja aga ma arvan ta muheles mõnusasti, kui selle talve esimene lumi tutt-uute soojade kummikute all krudises. Crocks’de asemel.
Lastega tegelemisel räägitakse märkamisest (arengulised, psüühilised), kui millestki väga olulisest, et tabada õigel ajal mingeid ilminguid, millele tuleks moel või teisel reageerida. Aga see ei ole loomulikult ainult lastega piiratud. Võib olla on nii, et lapsevanematel, kellel on väikesed lapsed on meeled selles osas erksamad, võib olla.
Igatahes aeg-ajalt langeb tähtede seis kokku ja sünnib väikene jõuluime – on detsember, kodutu Sven seisab lastehoiu väravas, üks lapsevanem möödub ja märkab, et tal on jalas kõigest lahtised sandaalid, nähtu loob seose ja käivitab mõtte, mis päädib teoga. Heliseb telefon. Svenil on uued jalavarjud. Aitähh!
