Arutlus mitmekeelsuse üle
Eestlased vist kõik räägivad vähemalt kahte keelt – vanem generatsioon teise keelena pigem vene aga ka saksa keelt, noorem generatsioon valdavalt inglise keelt. Või vähemalt selline on üldine tunnetus. Ja ilmselt laias laastus vastab see tõele, sest kogu maailmas on üht keelt rääkivad inimesed selgelt vähemuses. Enam kui pool maailma elanikkonnast on mitmekeelne. Euroopas, mitmekeelsust nähakse väärtusena ja inimesed hindavad selliseid oskusi kõrgelt.
Eksperdid on ühel arvamusel selles osas, et viis kuidas me end väljendame ja isegi see, kuidas me mõtleme on mõjutatud keeltest, mida me räägime. Sealjuures on väga oluline, et mitmekeelsust väärtustades ei kaoks emakeele tähtsus! Mitmed keeleuuringud on näidanud, et tugev emakeele vundament on teiste keelte õppimise aluseks, emakeelest võõrdumine lõhub hädavajalikke seoseid oma sünnipärase kultuuriruumiga ning ei aita kuidagi kaasa inimese tasakaalustatud arengule. Näiteks Hindi keeles on kolm tähendust sõnale „sina“ – esimest kasutatakse lapse või alluva puhul, teist partneri, sõbra või nö. võrdväärse kaaslase puhul ning kolmandat vanema inimese või kõrgemal seisva isiku puhul nagu vanem, arst, õpetaja, ülemus. Kui mitmekeelses keskkonnas üles kasvav laps oma emakeelt lõpuni selgeks ei õpi, siis jääb tal arusaamatuks väga oluline osa tema päritolu kultuurist, mis näiteks inglise keeles (kui see on teiseks keeleks) kuidagi ei kajastu.
Ehk siis emakeel on kõige alus aga mitmekeelsus on tähtis. Jagatud keel on kui sotsiaalne liim, mis aitab arendada unikaalseid suhteid inimestega erinevatest sootsiumitest. Ilma selle oskuseta on suhtluskonna valik võrreldamatult väiksem. Samuti aitab mitmekeelsus vähendada vanemas eas tekkivaid ajukahjustusi, näiteks on leitud tugevaid seoseid, et inimestel kes on ära õppinud mitu keelt, esineb vanas eas vähem dementsust või muid ajuhäireid.
Kalli-Kalli Lastehoius on viimastel aastatel olnud kollektiivis üks võõrkeelne kasvataja. Paar aastat tagasi oli meil abiks Balti Meediakooli tudeng hispaaniast ning eelmisest aastast Alice- kes on itaallanna. Kumbki neist eesti keelt ei räägi ja suhtlus käib oma emakeeles, millest siis lapsed kas saavad aru või mitte. Vajadusel tulevad appi zhestid ja üksikud eestikeelsed sõnad või teised kasvatajad aga üldiselt on nii, et üksteise mõistmine tekib väga kiiresti.
Meil pole kunagi olnud eraldi eesmärki, et lapsed peaksid hoius tingimata võõrkeelt õppima aga peame seda oma väärtuseks, mis lisab lastele täiendava dimensiooni suhtluses. Et on olemas inimesi, kes räägivad teistsugust keelt, on teistsuguse temperamendiga jne. Me oleme täheldanud, et need lapsed kes meil hoius on koos võõrkeelsete kasvatajatega üles kasvanud, võõristavad vähem ning ei karda sedavõrd võõraid onusid ja tädisid, kui need kes puhtalt emakeelsete kasvatajatega hoius on olnud.
Et meil eraldi keeleõpet ei ole aga igapäevases suhtluses kõlab tükike muu maailma kultuuri, siis vaevalt me saame rääkida tõsiteaduslikest mõjuritest, mis siis kas rohkem plusse või miinuseid lapse arengule võiks anda. Eriala kirjandus kaldub siiski pigem plusside poole (parem keeletunnetus, kiiremini arenev arusaam erinevatest kultuuriruumidest, väike eelis hilisemas keeleõppes) kus negatiivsed küljed (oht et ei omandata korralikult ühtegi keelt, mitmekeelse sõnavaraga lapsed langevad vahel narrimise ohvriks, kõnehäirega laste puhul on häälduse õpe raskem) kipuvad jääma sellele tasandile, kus esineb mingi tõenäosusega võimalus aga mitte prognoositav arengufakt. Me oleme aga mõlemad pooled enda jaoks läbi mõelnud ning arvame, et selles vormis ja mahus nagu meie lapsed hoius võõrast keelt kuulevad, on võimalike teoreetiliste negatiivsete arengute risk väga väike. Vastupidi, võõrkeelne kasvataja inspireerib mitte ainult lapsi vaid ka meie teisi kasvatajaid, lisab võimlemise või muusika tundidesse värvi ning hoiab meeled avali. Omavahel saadakse jutud räägitud inglise keeles (sest itaalia keel on ka meile tundmatu) ja seegi praktika on igati omal kohal.
Me oleme saanud mitmetelt lastevanematelt toetavat tagasisidet, kui vahva on see, et laps kodus mõne hispaania või itaalia keelse sõna ütleb või võõrapärast laulu ümiseb. Et selles turvalises väikeses maailmas saab ka ilma suurema stressita kogeda midagi uut ja teistmoodi, ilma õppimise kohustuse pingeta – see on meie meelest väärtus, mis võib olla kohe välja ei paista, kuid kunagi tulevikus ehk parema homse nimel lapsele kaasa anda.