MIKS MU LAPS ON NII TIHTI HAIGE? (DR RÕUK SOOVITAB)

Allikas: Perekooli foorum

Tunnen südamest kaasa sõbrannale, kes pani oma võsukese lasteaeda. Seal haigestus põngerjas nelja kuu jooksul viis korda: tekkisid palavik, nohu ja köha. Noor perekond on kimbatuses. Mida oodata tulevikult? Kes on sellises olukorras süüdi?
Üldiselt võttes ei ole tekkinud olukorras süüdi miski ega keegi, see on asjade loomulik käik: mingil ajal peab väike inimene viiruste ja bakteritega kohtuma. See periood tuleb aidata lapsel võimalikult väikeste kahjudega üle elada. Tema immuunsüsteem küspeb pikkamööda ega ole valmis töötama kohe nii nagu täiskasvanu oma.
Hiina arstid teadsid juba 3000 aastat tagasi: et lapsest kasvaks terve täiskasvanu, peab ta olema lapsepõlves tatine. Selle paradoksaalse avalduse õigsus on nüüd tõestatud. Ka tänapäeva spetsialistid nimetavad terveks sellist eelkooliealist, kes põeb 6-8 korda nohu ja köha ning 2 korda nakkusest tingitud kõhulahtisust.
Need tõved annavad tunnistust, et immuunsus areneb normaalselt. Õige areng eeldabki, et immuunsüsteem reageerib haigusega. Palju ohtlikum on, kui laps ei haigestu: see tähendab, et immuunvastus on nõrk. Siis on päris suur risk, et nohu asemel tekib palju raskem tõbi.
Immuunsüsteemi peamine rikkus on sellesse talletatud informatsioon. Kahjuks omandatakse see enamasti just nimelt haiguse, nagu nohu, kurku tekkiva katu, mandlikorkide ja põskkoobastes oleva mäda kaudu. Seal saab immuunsüsteem nakkuste tekitajaga rahulikult tegutseda ning kujundada välja täiskväärtusliku immuunvastuse ja immuunmälu. Seda on tal paraku võimalik teha ainult siis, kui samal ajal ei valluta oranismi muud nakkused.
Kordan: kui lapsepõlves on peamised haigused nohu ja bronhiit, kasvab inimene terve ja tugev.

Sage haigestumine võib ju olla asjade loomulik käik, kuid see ei tohi anda vanematele põhjust suhtuda lapsega toimuvasse kergekäeliselt. Küllap sõltub väikese inimese immuunsüsteemi väljakujunemine ka nende käitumisest.
Vahel võivad lapsevanemad teadmatusest tõesti eksida. Katsume vastata küsimustele, miks lapsed ühele ja samale viirusele erinevalt reageerivad. Ühel on nina kinni ja õhtul tõuseb väike palavik, kuid 2-3 päeva pärast on kõik normis ja vanemad ei saa arugi, et ta põdes läbi sama nakkuse, mis sundis teise lapse nädalaks voodisse.
Esimese lapse imuunsüsteem tundis viiruse ära, tuletas meelde, kuidas ta sellest viimati jagu sai, ja valmistas kiiresti ette selle hävitamiseks vajalikud antikehad. Pikemaks ajaks haigeks jäänu immuunsüsteem kohtus selle viirusega aga esimest korda ning temal kulus palju aega ja jõudu, et sissetungijast jagu saada. Just siin võivad selle lapse vanemad teha vea: saata ta enne õiget aega lasteaeda või kooli. Lapsel tuleb lasta haige olla, ainult siis õpib tema immuunsüsteem pikkamööda viirust tundma ja talletab tema kohta käiva informatsiooni. See tahab, et järgmisel korral selle nakkusega kohtudes paraneb nende järglane 2-3 päevaga.

Tihti on vanemad sundseisus: töölt ära olla ei ole enam võimalik ja seepärast viivad nad lapse võimalikult kiiresti lasteaeda.
Kui nakkuse uurimisega alles poole peale jõudnud lapse organism kohtub uuesti sellesama viirusega, pole välistatud, et nädala pärast jääb ta jälle ägedate sümptomitega voodisse. Kui ta peaks saama sel ajal uue viiruse, langeb tema organismile kahekorne koormus. Seda iga laps välja ei kannata ning alguse saavad allergilised reaktsioonid.
Panen lapsevanematele südamele: olgu teie elujärg missugune tahes, lapsele peate tagama nakkushaigusest terveks saamise. Tavaliselt kulub selleks 7-14 päeva.

Oletan, et süüdlaste nimekirja võib pikendada. Kuidas mõjutavad lapse haigestumissagedust geenid?
Tahtsin selleni just jõuda. Tõepoolest, igaühe immuunsusel on oma iseärasused. See on pärilik nagu veregrupp. Immunoloogia on välja selgitanud, et sageli põdevate laste nakkustes on tihti süüdi aeglaselt kujunev immuunmälu.
Mis tahes nakkusprotsessi võib organismis pidada lõppenuks alles siis, kui immuunmällu on salvestunud täielik informatsioon haigusetekitaja bioloogiliste omaduste kohta. Selleks kulub 18-40 päeva. Kui inimene seejärel sellesama viirusega kohtub, valmistab immuunsüsteem väga kiiresti vajalikud antikehad ja nakkus surutakse maha kohe.
Nii on see immuunmälu normaalse kujunemise korral. Kui see protsess on aeglane, kulub immuunmälu loomiseks rohkem aega ning tuleb üksnes loota, et immuunsüsteemi tähelepanu ei köidaks samal ajal teine nakkus: vastasel korral ei jõua ta kinnistada mällu eelmist informatsiooni ja võib ka tuntud viirust pidada täiesti uueks.
Tuleb välja, et õigesti töötava immuunsüsteemiga laste organism reageerib täismahus ühe korra, aga need, kelle immuunmälu kujuneb aeglaselt, haigestuvad mitu korda, selle asemel, et põdeda nakkust kord ja põhjalikult.

Teeme pisikese ülevaate, kuidas inimese immuunsus välja kujuneb?
Immuunsüsteem pakub meile kaitset võõraste mikroobide ja bakterite eest. Sellesse kuuluvad näiteks luuüdi, harkelund, põrn ja lümfisõlmed. Kogu süsteemi seob vere- ja lümfisoonte võrk. Viirused ja bakterid on meile võõrkehad ehk antigeenid. Niipea kui need organismi satuvad, hakkab immuunsüsteem tootma antikehi, mis astuvad antigeenidega võitlusse ja muudavad need kahjutuks.
Hea immuunsuse korral on organism kaitstud ja inimene ei haigestu üldse või saab haigusest kiiresti jagu. Nõrga immuunsüsteemi puhul vabaneb organism nakkusest loiult, haigus võtab võimust ja inimene põeb kaua.
Vastsündinud toodavad mõningaid antikehi väga nõrgalt. Neid kaitsevad emade antikehad, mis jõudsid nendeni kunagi läbi platsenda, kui selle pärandi kulutavad nad pikkamööda ära. Kui ema toidab imikut rinnaga, saab too piimaga veel mingi koguse immuunglobuliin A-d, mis kaitseb soolestikku nakkuste eest. Immuunglobuliin G-d hakkavad lapsed täiel määral välja töötama alles teiseks eluaastaks.
Nende elus on kiitilisi perioode, mis ei ole immunoloogidele veel päris mõistetavad. Vere rakuline koostis muutub väikelastel kaks korda: 4.-5. ööpäeval pärast sündimist ja 4.-5. eluaastal. Teise muutuse ajal väheneb veres lümfotsüütide arv, kuna neutrofiilide ehk baktereid hävitavate valgeliblede osa suureneb. Lapsed omandavad täiskasvanute verevormeli. Alles viie aasta pärast hakkavad lapsed viirustele ja bakteritele reageerima nagu täiskasvanud ja siis on immuunsüsteem valmis. Enne seda on laps ebaküpse immuunsuse tõttu haiguste eest halvasti kaitstud. Tal tuleb üle elada tormiline kasvamine ja…lasteaeda minek.
Esimesel kahel eluaastal viskab laps kõvasti juurde pikkuses, tema siseorganid ja elundkonnad on küpsemisjärgus ning ainevahetus pingeline. Samal ajal lõikuvad hambad. See kõik on välja kujunemata immuunsüsteemile suur koormus. Last viirusnakkuste eest kaitsta on sel ajal samahästi kui võimatu.
Kolmeaastaselt läheb enamik lapsi lasteaeda. Kodust, kus neil oli kontakt ainult kahe-kolme täiskasvanu ja piiratud mikroflooraga, satuvad nad kollektiivi, kuhu igaüks toob oma perekonna viirused ja bakterid. Haigusetekitajate ring laieneb ja lapsed hakkavad tihti põdema. Esimene lasteaia-aasta kujuneb tavaliselt väga rakseks.

Sellepärast peetaksegi lasteaeda haiguste pesaks. Vanemad toovad sinna nohused lapsed ja haigeks jäävad paljud. Võib-olla oleks parem, kui nad läheksid lasteaeda viieaastaselt, kui immuunsüsteem on juba välja kujunenud?
Võib ka nii, kui vanematel on võimalik oma elu edasi korraldada. Siiski ei tundu lasteaia vältimine olevat parim variant. Siis kohtub laps suure hulda haigusetekitajatega alles koolis ja on esimeses kahes klassis alatasa haige. Põdegu ta oma haigused läbi pigem lasteias. Kordan: sellest ei saa üle ega ümber, mingi arvu kordi peab ta haige olema, et tema organismis kujuneks välja kaitse enamlevinud nakkuste vastu.
Viirusi leidub kõikjal, olenemata sellest, kas teie ümber on nohused või pealtnäha terved inimesed. Tähtis on olla viiruste eest kaitstud. Lasteaias on paljud lapsed kogu aeg nohused ja hoiavad suu lahti, sest ei saa nina kaudu hingata. Siis on neil tõenäoliselt adenoidid. See tõbi ei ole nakkav.

Fakt on siiski see, et vanem laps suudab lasteaiaga valutumalt kohaneda. Väiksemad ei oska hästi koos mängida, stress aga muudab inimese teatavasti haigustele vastuvõtlikumaks.
Sul on õigus, lasteaed tähendab lapsele tugevat stressi: ta peab olema pikka aega vanematest eemal, teda väsitavad lärm ja mänguasjade pärast nääklemine. Aga ka sinna pole midagi parata: inimene on ju sotsiaalne olend.
Kui tundub, et laps on pideva pinge all, aitab ülekoormust kõige paremini vähendada range päevakava. Režiim on väga tähtis, ehkki täiskasvanud seda pahatihti ei mõista. Nad lubavad järglasel hilja magama minna ja tundide kaupa televiisorit vaadata, aga magamatus õõnestab tugevasti immuunsüsteemi.

Kas pidevalt haigestuva lapse immuunsüsteemi saaks kuidagi tugevdada?
Nagu juba arvata võid, mingit imevahendit selleks puhuks soovitada pole. Immuunsüsteemi küpsemine peab toimuma isevoolu, kuid toetada seda siiski saab.
Alustuseks põgusalt palavikust. Vanemaid teeb lapse kehatemperatuuri tõus ärevaks. Palavik aga ei ole alati vaenlane, kelle vastu peab võitlema. Väike temperatuuri tõus on lausa hädavajalik, sest aitab kehal jagu saada sissetungijatest ja takistada nende levikut. Tavalise kehatemperatuuri juures tunnevad viirused ja bakterid ennast hästi, aga kui ihusoojus tõuseb, aktiveeruvad valged verelibled ja keha hakkab viirust hävitama. Lapsel 38 kraadist allapoole jäävat palavikku alandades häirite tema keha loomuliku kaitsesüsteemi tööd.
Nüüd sellest, kuidas käituda ägeda haiguse möödumise järel. Nõrga immuunsuse korral murrab tõbi inimese maha nind pärast haigust nõrgeneb immuunsus veelgi, sest süsteem tegeleb nakkuse koodi murdmisega. Sel ajal tuleb aidata immuunsüsteemil taastuda. Lastel kulub selleks keskmiselt kuu. Selle aja jooksul peavad nad palju magama, soovitavalt ka päeval, sööma vähemalt neli korda ööpäevas, viibima palju värskes õhus ja puutuma teistega vähem kokku, et ei astuks kontakti uute bakterite ja viirustega.
Kui laps pidi haiguse ägedal perioodil võtma antibiootikume, sai kindlasti kahjustatud tema soolestiku mikrofloora. See omakorda pidurdab vitamiinide sünteesi, aga vitamiinide nappuse korral haigestutakse kergemini. Niisiis tuleb pärast põdemist teha kuupikkune vitamiinikuur.

Kas kuu aega pärast haigust võib anda lapsele mineid immuunsuse tugevdajaid?
Kui apteegist midagi sellist küsite, peate kindlasti rõhutama, et tahate seda lapsele: talle ei kõlba sugugi kõik, mida tohib võtta täiskasvanu. Kindlasti tuleb nõu pidada arstiga.
Kibuvitsatõmmis või apteegist ostetud kibuvitsasiirup ei tohiks kellelegi kahju teha. Eriti hea looduslik immuunsuse tugevdaja on purpur-siilkübar ehk rahvakeeli punane päevakübar, kuid seda ei tohi võtta need, kellel on korvõieliste ja puju allergia.
Paljud kiidavad apteekides pakutavat greibiseemneekstrakti ja Mölleri kalaõli. Immuunsust tugevdavad ka astelpajumahl ja –õli. Viimast võetakse 1 tl päevas. Loomulikult on hea, kui suudate panna lapse sööma küüslauku ja sibulat või neid sisaldavaid segusid.
Internetifoorumites on loetletud selliseid apteegipreparaate nagu bioloogiliste ainete segu Prevatan, piimhappebaktereid ja merekapsast sisaldav Laminolakt, probiootik Beneflora ja ternespiimakapslid. Paraku tuleb tunnistada, et probiootikume on veel liiga vähe uuritud, et teha nende kasuteguri kohta kaljukindlaid järeldusi. Nendega ei maksa liialdada, piisab paarinädalsest kuurist.

Kas on veel mingeid kasulikke nõuandeid?
Immuunsüsteemi saab turgutada õige toitumisega. Laps peab saama immuunglobuliinide ehitamiseks täisväärtuslikku valku, liha ja kala. Eriti kasulikud on küüliku- ja vasikaliha, sest need sisaldavad rauda sellisel kujul, mis on hemoglobiini sünteesiks kõige sobivam.
Rafineerimata taimeõli annab immuunsüsteemi rakkudele vajalikke polüküllastumata rasvhappeid. Lapsed peavad pidevalt saama vitamiine puu- ja köödiviljast nind värskelt pressitud mahlast. Need parandavad immuunsüsteemi rakkude ainevahetust.
Immuunsüsteemile on kõige hullem rafineeritud suhkur, seepärast ärge lubage tihti haigestuval lapsel süüa liiga palju magusat.
Kellelegi pole saladus, et linnalapsed on sagadamini haiged kui need, kes elavad maal. Et kõik haiglaste lastega linnapered maale koliksid, pole reaalne, aga järglasi loodusesse viia on vanematel täiesti võimalik. Poisid ja tüdrukud peaksid iga ilmaga mingi aja väljas veetma. Värske õhu, karastamise ja bioloogiliselt aktiivsete punktide massažiga saab tugevdada suu ja ninaneelu immuunsust: just nende kaudu tungivad organismi hindamisteede haiguste tekitajad.
Veel üks tähtis punkt: sageli haigestuv laps ei tohi kokku puutuda tubakasuitsuga, sest see kahjustab limaskesti. Arvestagem, et eelkooliealiste laste hingamisteede ja seedetrakti limaskestal on veel vähe kaitsekehi.
Keegi pole kokku arvanud, kui tihti on haiged armastatud ja kui tihti tõrjutud lapsed, kuid paljud pediaatrid on kindlat, et laps, keda armastatakse lihtsalt selle eest, et ta olemas on, põeb harvem.