Category Archive Uncategorized

Me juba kirjutasime rõõmustavalt positiivsest tagasisidest, mida meie küsitlus lastevanemate seas näitas. Ei saa öelda, et see oleks olnud suur üllatus, sest ka eelmise aasta küsitlus oli väga positiivse tagasisidega ja jooksva suhtlemise käigus on meil tunnetus olemas aga selliseid asju ei saa võtta ka enesestmõistetavana. Ma arvan, on oluline mõista, et mistahes edukad ettevõtmised võivad palju kiitust saades muutuda – ja nüüd pange tähele, mitmes suunas. Ühelt poolt on see innustav ja motiveerib edasi pingutama, sest positiivne tagasiside annab meile jõudu juurde ja kinnitust, et oleme teinud õigeid asju. Teiselt pool on oht, et tekib tunne nagu me olemegi valmis, teame kuidas peab toimetama, kipume õpetama selle asemel, et kuulata jne. Sotsiaalteadlane ja haridusfilosoof Ülo Vooglaid on ühes oma postituses kirjutanud, et mõte „see, mis on meid siia toonud ei vii meid enam edasi“ on valesti tõlgendatud.
Tsiteerin: „Mõte, et see mis tõi meid siia — ei vii meid edasi, on erakordselt räbal.
Räbal on see just üldistusena.
Meid on siia toonud kultuur, tarkus, töökus, kord ja korraaustus, visadus, hoolivus, usk vähemalt endasse ja teistesse inimestesse, usk oma rahvasse ja riiki, mis peaks hoidma rahvast.
Seda kõike, mis on PEAB HOIDMA. Kui kultuuripõhi alt ära mureneb, mureneb õige pea ka kõik muu.
Muutma peab seda, mis on põhiliselt hea, ent milles on üht-teist vaja parandada-täiustada. Sellest, mis on kõlbmatuks vananenud, on vaja vabaneda. See, mis puudub, tuleb lisada, aga üksnes sel juhul, kui on aega ette mõtlemiseks ja võimekust aru saamiseks, mis uuendustega kaasneb.“

Mina seostan seda mõttekäiku selle arenguga, mis meie lastehoid on viie aasta jooksul läbi käinud. Et meid hinnatakse just selle eest, et me kuulame, hoolime, areneme ja õpime juurde. Me saame oma kogemust lapsevanematega jagada, soovi korral nõu anda aga me ei saa omast tarkusest hakata kedagi lapsekasvatusel õpetama. Aga just see tundub olevat üks asi, mida tasub silmas pidada, kui sulle patsutatakse õlale ja öelda, et teed hästi. Kohe tekib selline tunne, et teen järelikult õieti, millest omakorda järeldub, et teised teevad ju valesti ja neid on hädasti vaja õpetada. Sellesse lõksu ei tohi langeda.

See aasta tõi meile veel ühe väikese eksami. Harju Maavalitsus valis meid oma korralise järelevalve plaanidesse. Käis meid vaatamas, tutvus meie töökorra ja tegevuste, dokumentatsiooni ning kõige muuga, mis selle juurde käib. Meil on hea meel tõdeda, et läbisime selle eksami hindele 5+ ning saime ka ametlikult järelevalve institutsioonilt tunnustuse heast töökorraldusest ning hoolsuskohustuse täitmise kõrgest tasemest. Meie omakorda täname Harju Maavalitsust ja Saue linna ja valla omavalitsusi meeldiva ja asjaliku koostöö eest nüüd ja edaspidi.

Meie lastehoiul lõpetas viies lend, talvel saame juba viie aastaseks. Viis pereheitmist, viiel korral on meilt läinud suur hulk kolme aastaseks saanud lapsi edasi lasteaeda.
Eelmisest aastast hakkasime lastevanematelt tagasisidet küsima ja sel aastal lisasime ka vabade kommentaaride osa, milledest suure osa avaldasime ka kodulehel „Teised meist“ all. Kokku saime tagasi 15 vastuseankeeti, mis on koguhulka arvestades väga hea tulemus (eelmine aasta oli 10 tagasisidet). Küsisime mis on hästi ja mida saaks paremini teha ning palusime hinnata meid skaalal 1-7, kus 1 tähendas seda, et mitte mingil juhul ei soovita seda hoidu kellelegi ja 7 seda, et soovitan kindlasti. Ütlemata hea meel on tõdeda, et 15st vastanust 14 andsid soovitusindeksina meile maksimaalsed 7punkti ja üks andis soovitusindeksina 6punkti. See on suurepärane tulemus, tunnustus meie kasvatajatele ja vääriline tasu pingutuse eest, mida oleme lastele parema keskkonna loomiseks teinud.

Mida siis tagasisides välja toodi? Positiivse poole pealt rõhutati õpetajate professionaalsust, mitmekesiseid tegevusi, individuaalset lähenemist lastele, positiivset suhtumist. Eraldi toodi välja koduse õhkkonna olemasolu, suurt õueala ja mitut mängutuba. Ja lõpuks ka vastutulelikkust asjaajamisel lastevanematega. Negatiivset poolt oli kaunikesti vähe aga sellest, mis kirjutati, võib kokku võtta murena haiguste pärast, et kuidas neid vältida, kuidas hoiduda sellest, et haigeid lapsi hoidu ei toodaks.
Eelmise aastaga võrreldes tagasisides märkimisväärseid muutusi ei olnud. Tookord sai arvesse võetud konstruktiivne kriitika võimlemistoa jahedavõitu põranda osas, mis sai garaazhi poolt soojustatud ja kaetud vaibaga. Arendusi nii ruumides (meil on nüüd uus garderoob ja selle arvelt vabanenud väike loodustoaks kujundatav mängutuba), kui ka tegevuskavades (lastehoiu kasvatajad on aasta jooksul läbinud mitmeid koolitusi, milles õpitut rakendame) jätkame ka edaspidi. Põneva uuendusena on hommikuti traditisooniks kujunenud koolitusel omandatud teadmiste põhjal lastega tehtav „vaikuseminutid“, mis mõjub rahustavalt ja energiat laadivalt. Samuti võime uhkusega öelda, et kasvataja Evelin on läbinud kursuse „Tugiisik raske ja sügava puudega lapsele“ ja seega on meil ametlikult võimekus selliste lastega meie hoius tegeleda.
Need ja paljud muud igapäevased toimetused (kasvõi see, et viimased kaks aastat on meil olnud Alice, kes täiendab ja rikastab meie kollektiivi ning avardab laste maailmapilti itaalikeelse ja -meelse temperamendiga) on suunatud Kalli-Kalli Lastehoiu jätkuvaks arendamiseks veelgi lapsesõbralikumaks, toetavamaks ja arendavamaks ning vanemate jaoks usaldusväärseks partneriks olemiseks. Võime kinnitada, meil on veel üht-teist varuks.
Ilusat suve kõigile!

Allikas: Perekooli foorum

Tunnen südamest kaasa sõbrannale, kes pani oma võsukese lasteaeda. Seal haigestus põngerjas nelja kuu jooksul viis korda: tekkisid palavik, nohu ja köha. Noor perekond on kimbatuses. Mida oodata tulevikult? Kes on sellises olukorras süüdi?
Üldiselt võttes ei ole tekkinud olukorras süüdi miski ega keegi, see on asjade loomulik käik: mingil ajal peab väike inimene viiruste ja bakteritega kohtuma. See periood tuleb aidata lapsel võimalikult väikeste kahjudega üle elada. Tema immuunsüsteem küspeb pikkamööda ega ole valmis töötama kohe nii nagu täiskasvanu oma.
Hiina arstid teadsid juba 3000 aastat tagasi: et lapsest kasvaks terve täiskasvanu, peab ta olema lapsepõlves tatine. Selle paradoksaalse avalduse õigsus on nüüd tõestatud. Ka tänapäeva spetsialistid nimetavad terveks sellist eelkooliealist, kes põeb 6-8 korda nohu ja köha ning 2 korda nakkusest tingitud kõhulahtisust.
Need tõved annavad tunnistust, et immuunsus areneb normaalselt. Õige areng eeldabki, et immuunsüsteem reageerib haigusega. Palju ohtlikum on, kui laps ei haigestu: see tähendab, et immuunvastus on nõrk. Siis on päris suur risk, et nohu asemel tekib palju raskem tõbi.
Immuunsüsteemi peamine rikkus on sellesse talletatud informatsioon. Kahjuks omandatakse see enamasti just nimelt haiguse, nagu nohu, kurku tekkiva katu, mandlikorkide ja põskkoobastes oleva mäda kaudu. Seal saab immuunsüsteem nakkuste tekitajaga rahulikult tegutseda ning kujundada välja täiskväärtusliku immuunvastuse ja immuunmälu. Seda on tal paraku võimalik teha ainult siis, kui samal ajal ei valluta oranismi muud nakkused.
Kordan: kui lapsepõlves on peamised haigused nohu ja bronhiit, kasvab inimene terve ja tugev.

Sage haigestumine võib ju olla asjade loomulik käik, kuid see ei tohi anda vanematele põhjust suhtuda lapsega toimuvasse kergekäeliselt. Küllap sõltub väikese inimese immuunsüsteemi väljakujunemine ka nende käitumisest.
Vahel võivad lapsevanemad teadmatusest tõesti eksida. Katsume vastata küsimustele, miks lapsed ühele ja samale viirusele erinevalt reageerivad. Ühel on nina kinni ja õhtul tõuseb väike palavik, kuid 2-3 päeva pärast on kõik normis ja vanemad ei saa arugi, et ta põdes läbi sama nakkuse, mis sundis teise lapse nädalaks voodisse.
Esimese lapse imuunsüsteem tundis viiruse ära, tuletas meelde, kuidas ta sellest viimati jagu sai, ja valmistas kiiresti ette selle hävitamiseks vajalikud antikehad. Pikemaks ajaks haigeks jäänu immuunsüsteem kohtus selle viirusega aga esimest korda ning temal kulus palju aega ja jõudu, et sissetungijast jagu saada. Just siin võivad selle lapse vanemad teha vea: saata ta enne õiget aega lasteaeda või kooli. Lapsel tuleb lasta haige olla, ainult siis õpib tema immuunsüsteem pikkamööda viirust tundma ja talletab tema kohta käiva informatsiooni. See tahab, et järgmisel korral selle nakkusega kohtudes paraneb nende järglane 2-3 päevaga.

Tihti on vanemad sundseisus: töölt ära olla ei ole enam võimalik ja seepärast viivad nad lapse võimalikult kiiresti lasteaeda.
Kui nakkuse uurimisega alles poole peale jõudnud lapse organism kohtub uuesti sellesama viirusega, pole välistatud, et nädala pärast jääb ta jälle ägedate sümptomitega voodisse. Kui ta peaks saama sel ajal uue viiruse, langeb tema organismile kahekorne koormus. Seda iga laps välja ei kannata ning alguse saavad allergilised reaktsioonid.
Panen lapsevanematele südamele: olgu teie elujärg missugune tahes, lapsele peate tagama nakkushaigusest terveks saamise. Tavaliselt kulub selleks 7-14 päeva.

Oletan, et süüdlaste nimekirja võib pikendada. Kuidas mõjutavad lapse haigestumissagedust geenid?
Tahtsin selleni just jõuda. Tõepoolest, igaühe immuunsusel on oma iseärasused. See on pärilik nagu veregrupp. Immunoloogia on välja selgitanud, et sageli põdevate laste nakkustes on tihti süüdi aeglaselt kujunev immuunmälu.
Mis tahes nakkusprotsessi võib organismis pidada lõppenuks alles siis, kui immuunmällu on salvestunud täielik informatsioon haigusetekitaja bioloogiliste omaduste kohta. Selleks kulub 18-40 päeva. Kui inimene seejärel sellesama viirusega kohtub, valmistab immuunsüsteem väga kiiresti vajalikud antikehad ja nakkus surutakse maha kohe.
Nii on see immuunmälu normaalse kujunemise korral. Kui see protsess on aeglane, kulub immuunmälu loomiseks rohkem aega ning tuleb üksnes loota, et immuunsüsteemi tähelepanu ei köidaks samal ajal teine nakkus: vastasel korral ei jõua ta kinnistada mällu eelmist informatsiooni ja võib ka tuntud viirust pidada täiesti uueks.
Tuleb välja, et õigesti töötava immuunsüsteemiga laste organism reageerib täismahus ühe korra, aga need, kelle immuunmälu kujuneb aeglaselt, haigestuvad mitu korda, selle asemel, et põdeda nakkust kord ja põhjalikult.

Teeme pisikese ülevaate, kuidas inimese immuunsus välja kujuneb?
Immuunsüsteem pakub meile kaitset võõraste mikroobide ja bakterite eest. Sellesse kuuluvad näiteks luuüdi, harkelund, põrn ja lümfisõlmed. Kogu süsteemi seob vere- ja lümfisoonte võrk. Viirused ja bakterid on meile võõrkehad ehk antigeenid. Niipea kui need organismi satuvad, hakkab immuunsüsteem tootma antikehi, mis astuvad antigeenidega võitlusse ja muudavad need kahjutuks.
Hea immuunsuse korral on organism kaitstud ja inimene ei haigestu üldse või saab haigusest kiiresti jagu. Nõrga immuunsüsteemi puhul vabaneb organism nakkusest loiult, haigus võtab võimust ja inimene põeb kaua.
Vastsündinud toodavad mõningaid antikehi väga nõrgalt. Neid kaitsevad emade antikehad, mis jõudsid nendeni kunagi läbi platsenda, kui selle pärandi kulutavad nad pikkamööda ära. Kui ema toidab imikut rinnaga, saab too piimaga veel mingi koguse immuunglobuliin A-d, mis kaitseb soolestikku nakkuste eest. Immuunglobuliin G-d hakkavad lapsed täiel määral välja töötama alles teiseks eluaastaks.
Nende elus on kiitilisi perioode, mis ei ole immunoloogidele veel päris mõistetavad. Vere rakuline koostis muutub väikelastel kaks korda: 4.-5. ööpäeval pärast sündimist ja 4.-5. eluaastal. Teise muutuse ajal väheneb veres lümfotsüütide arv, kuna neutrofiilide ehk baktereid hävitavate valgeliblede osa suureneb. Lapsed omandavad täiskasvanute verevormeli. Alles viie aasta pärast hakkavad lapsed viirustele ja bakteritele reageerima nagu täiskasvanud ja siis on immuunsüsteem valmis. Enne seda on laps ebaküpse immuunsuse tõttu haiguste eest halvasti kaitstud. Tal tuleb üle elada tormiline kasvamine ja…lasteaeda minek.
Esimesel kahel eluaastal viskab laps kõvasti juurde pikkuses, tema siseorganid ja elundkonnad on küpsemisjärgus ning ainevahetus pingeline. Samal ajal lõikuvad hambad. See kõik on välja kujunemata immuunsüsteemile suur koormus. Last viirusnakkuste eest kaitsta on sel ajal samahästi kui võimatu.
Kolmeaastaselt läheb enamik lapsi lasteaeda. Kodust, kus neil oli kontakt ainult kahe-kolme täiskasvanu ja piiratud mikroflooraga, satuvad nad kollektiivi, kuhu igaüks toob oma perekonna viirused ja bakterid. Haigusetekitajate ring laieneb ja lapsed hakkavad tihti põdema. Esimene lasteaia-aasta kujuneb tavaliselt väga rakseks.

Sellepärast peetaksegi lasteaeda haiguste pesaks. Vanemad toovad sinna nohused lapsed ja haigeks jäävad paljud. Võib-olla oleks parem, kui nad läheksid lasteaeda viieaastaselt, kui immuunsüsteem on juba välja kujunenud?
Võib ka nii, kui vanematel on võimalik oma elu edasi korraldada. Siiski ei tundu lasteaia vältimine olevat parim variant. Siis kohtub laps suure hulda haigusetekitajatega alles koolis ja on esimeses kahes klassis alatasa haige. Põdegu ta oma haigused läbi pigem lasteias. Kordan: sellest ei saa üle ega ümber, mingi arvu kordi peab ta haige olema, et tema organismis kujuneks välja kaitse enamlevinud nakkuste vastu.
Viirusi leidub kõikjal, olenemata sellest, kas teie ümber on nohused või pealtnäha terved inimesed. Tähtis on olla viiruste eest kaitstud. Lasteaias on paljud lapsed kogu aeg nohused ja hoiavad suu lahti, sest ei saa nina kaudu hingata. Siis on neil tõenäoliselt adenoidid. See tõbi ei ole nakkav.

Fakt on siiski see, et vanem laps suudab lasteaiaga valutumalt kohaneda. Väiksemad ei oska hästi koos mängida, stress aga muudab inimese teatavasti haigustele vastuvõtlikumaks.
Sul on õigus, lasteaed tähendab lapsele tugevat stressi: ta peab olema pikka aega vanematest eemal, teda väsitavad lärm ja mänguasjade pärast nääklemine. Aga ka sinna pole midagi parata: inimene on ju sotsiaalne olend.
Kui tundub, et laps on pideva pinge all, aitab ülekoormust kõige paremini vähendada range päevakava. Režiim on väga tähtis, ehkki täiskasvanud seda pahatihti ei mõista. Nad lubavad järglasel hilja magama minna ja tundide kaupa televiisorit vaadata, aga magamatus õõnestab tugevasti immuunsüsteemi.

Kas pidevalt haigestuva lapse immuunsüsteemi saaks kuidagi tugevdada?
Nagu juba arvata võid, mingit imevahendit selleks puhuks soovitada pole. Immuunsüsteemi küpsemine peab toimuma isevoolu, kuid toetada seda siiski saab.
Alustuseks põgusalt palavikust. Vanemaid teeb lapse kehatemperatuuri tõus ärevaks. Palavik aga ei ole alati vaenlane, kelle vastu peab võitlema. Väike temperatuuri tõus on lausa hädavajalik, sest aitab kehal jagu saada sissetungijatest ja takistada nende levikut. Tavalise kehatemperatuuri juures tunnevad viirused ja bakterid ennast hästi, aga kui ihusoojus tõuseb, aktiveeruvad valged verelibled ja keha hakkab viirust hävitama. Lapsel 38 kraadist allapoole jäävat palavikku alandades häirite tema keha loomuliku kaitsesüsteemi tööd.
Nüüd sellest, kuidas käituda ägeda haiguse möödumise järel. Nõrga immuunsuse korral murrab tõbi inimese maha nind pärast haigust nõrgeneb immuunsus veelgi, sest süsteem tegeleb nakkuse koodi murdmisega. Sel ajal tuleb aidata immuunsüsteemil taastuda. Lastel kulub selleks keskmiselt kuu. Selle aja jooksul peavad nad palju magama, soovitavalt ka päeval, sööma vähemalt neli korda ööpäevas, viibima palju värskes õhus ja puutuma teistega vähem kokku, et ei astuks kontakti uute bakterite ja viirustega.
Kui laps pidi haiguse ägedal perioodil võtma antibiootikume, sai kindlasti kahjustatud tema soolestiku mikrofloora. See omakorda pidurdab vitamiinide sünteesi, aga vitamiinide nappuse korral haigestutakse kergemini. Niisiis tuleb pärast põdemist teha kuupikkune vitamiinikuur.

Kas kuu aega pärast haigust võib anda lapsele mineid immuunsuse tugevdajaid?
Kui apteegist midagi sellist küsite, peate kindlasti rõhutama, et tahate seda lapsele: talle ei kõlba sugugi kõik, mida tohib võtta täiskasvanu. Kindlasti tuleb nõu pidada arstiga.
Kibuvitsatõmmis või apteegist ostetud kibuvitsasiirup ei tohiks kellelegi kahju teha. Eriti hea looduslik immuunsuse tugevdaja on purpur-siilkübar ehk rahvakeeli punane päevakübar, kuid seda ei tohi võtta need, kellel on korvõieliste ja puju allergia.
Paljud kiidavad apteekides pakutavat greibiseemneekstrakti ja Mölleri kalaõli. Immuunsust tugevdavad ka astelpajumahl ja –õli. Viimast võetakse 1 tl päevas. Loomulikult on hea, kui suudate panna lapse sööma küüslauku ja sibulat või neid sisaldavaid segusid.
Internetifoorumites on loetletud selliseid apteegipreparaate nagu bioloogiliste ainete segu Prevatan, piimhappebaktereid ja merekapsast sisaldav Laminolakt, probiootik Beneflora ja ternespiimakapslid. Paraku tuleb tunnistada, et probiootikume on veel liiga vähe uuritud, et teha nende kasuteguri kohta kaljukindlaid järeldusi. Nendega ei maksa liialdada, piisab paarinädalsest kuurist.

Kas on veel mingeid kasulikke nõuandeid?
Immuunsüsteemi saab turgutada õige toitumisega. Laps peab saama immuunglobuliinide ehitamiseks täisväärtuslikku valku, liha ja kala. Eriti kasulikud on küüliku- ja vasikaliha, sest need sisaldavad rauda sellisel kujul, mis on hemoglobiini sünteesiks kõige sobivam.
Rafineerimata taimeõli annab immuunsüsteemi rakkudele vajalikke polüküllastumata rasvhappeid. Lapsed peavad pidevalt saama vitamiine puu- ja köödiviljast nind värskelt pressitud mahlast. Need parandavad immuunsüsteemi rakkude ainevahetust.
Immuunsüsteemile on kõige hullem rafineeritud suhkur, seepärast ärge lubage tihti haigestuval lapsel süüa liiga palju magusat.
Kellelegi pole saladus, et linnalapsed on sagadamini haiged kui need, kes elavad maal. Et kõik haiglaste lastega linnapered maale koliksid, pole reaalne, aga järglasi loodusesse viia on vanematel täiesti võimalik. Poisid ja tüdrukud peaksid iga ilmaga mingi aja väljas veetma. Värske õhu, karastamise ja bioloogiliselt aktiivsete punktide massažiga saab tugevdada suu ja ninaneelu immuunsust: just nende kaudu tungivad organismi hindamisteede haiguste tekitajad.
Veel üks tähtis punkt: sageli haigestuv laps ei tohi kokku puutuda tubakasuitsuga, sest see kahjustab limaskesti. Arvestagem, et eelkooliealiste laste hingamisteede ja seedetrakti limaskestal on veel vähe kaitsekehi.
Keegi pole kokku arvanud, kui tihti on haiged armastatud ja kui tihti tõrjutud lapsed, kuid paljud pediaatrid on kindlat, et laps, keda armastatakse lihtsalt selle eest, et ta olemas on, põeb harvem.

Eestlased vist kõik räägivad vähemalt kahte keelt – vanem generatsioon teise keelena pigem vene aga ka saksa keelt, noorem generatsioon valdavalt inglise keelt. Või vähemalt selline on üldine tunnetus. Ja ilmselt laias laastus vastab see tõele, sest kogu maailmas on üht keelt rääkivad inimesed selgelt vähemuses. Enam kui pool maailma elanikkonnast on mitmekeelne. Euroopas, mitmekeelsust nähakse väärtusena ja inimesed hindavad selliseid oskusi kõrgelt.
Eksperdid on ühel arvamusel selles osas, et viis kuidas me end väljendame ja isegi see, kuidas me mõtleme on mõjutatud keeltest, mida me räägime. Sealjuures on väga oluline, et mitmekeelsust väärtustades ei kaoks emakeele tähtsus! Mitmed keeleuuringud on näidanud, et tugev emakeele vundament on teiste keelte õppimise aluseks, emakeelest võõrdumine lõhub hädavajalikke seoseid oma sünnipärase kultuuriruumiga ning ei aita kuidagi kaasa inimese tasakaalustatud arengule. Näiteks Hindi keeles on kolm tähendust sõnale „sina“ – esimest kasutatakse lapse või alluva puhul, teist partneri, sõbra või nö. võrdväärse kaaslase puhul ning kolmandat vanema inimese või kõrgemal seisva isiku puhul nagu vanem, arst, õpetaja, ülemus. Kui mitmekeelses keskkonnas üles kasvav laps oma emakeelt lõpuni selgeks ei õpi, siis jääb tal arusaamatuks väga oluline osa tema päritolu kultuurist, mis näiteks inglise keeles (kui see on teiseks keeleks) kuidagi ei kajastu.

Ehk siis emakeel on kõige alus aga mitmekeelsus on tähtis. Jagatud keel on kui sotsiaalne liim, mis aitab arendada unikaalseid suhteid inimestega erinevatest sootsiumitest. Ilma selle oskuseta on suhtluskonna valik võrreldamatult väiksem. Samuti aitab mitmekeelsus vähendada vanemas eas tekkivaid ajukahjustusi, näiteks on leitud tugevaid seoseid, et inimestel kes on ära õppinud mitu keelt, esineb vanas eas vähem dementsust või muid ajuhäireid.

Kalli-Kalli Lastehoius on viimastel aastatel olnud kollektiivis üks võõrkeelne kasvataja. Paar aastat tagasi oli meil abiks Balti Meediakooli tudeng hispaaniast ning eelmisest aastast Alice- kes on itaallanna. Kumbki neist eesti keelt ei räägi ja suhtlus käib oma emakeeles, millest siis lapsed kas saavad aru või mitte. Vajadusel tulevad appi zhestid ja üksikud eestikeelsed sõnad või teised kasvatajad aga üldiselt on nii, et üksteise mõistmine tekib väga kiiresti.
Meil pole kunagi olnud eraldi eesmärki, et lapsed peaksid hoius tingimata võõrkeelt õppima aga peame seda oma väärtuseks, mis lisab lastele täiendava dimensiooni suhtluses. Et on olemas inimesi, kes räägivad teistsugust keelt, on teistsuguse temperamendiga jne. Me oleme täheldanud, et need lapsed kes meil hoius on koos võõrkeelsete kasvatajatega üles kasvanud, võõristavad vähem ning ei karda sedavõrd võõraid onusid ja tädisid, kui need kes puhtalt emakeelsete kasvatajatega hoius on olnud.
Et meil eraldi keeleõpet ei ole aga igapäevases suhtluses kõlab tükike muu maailma kultuuri, siis vaevalt me saame rääkida tõsiteaduslikest mõjuritest, mis siis kas rohkem plusse või miinuseid lapse arengule võiks anda. Eriala kirjandus kaldub siiski pigem plusside poole (parem keeletunnetus, kiiremini arenev arusaam erinevatest kultuuriruumidest, väike eelis hilisemas keeleõppes) kus negatiivsed küljed (oht et ei omandata korralikult ühtegi keelt, mitmekeelse sõnavaraga lapsed langevad vahel narrimise ohvriks, kõnehäirega laste puhul on häälduse õpe raskem) kipuvad jääma sellele tasandile, kus esineb mingi tõenäosusega võimalus aga mitte prognoositav arengufakt. Me oleme aga mõlemad pooled enda jaoks läbi mõelnud ning arvame, et selles vormis ja mahus nagu meie lapsed hoius võõrast keelt kuulevad, on võimalike teoreetiliste negatiivsete arengute risk väga väike. Vastupidi, võõrkeelne kasvataja inspireerib mitte ainult lapsi vaid ka meie teisi kasvatajaid, lisab võimlemise või muusika tundidesse värvi ning hoiab meeled avali. Omavahel saadakse jutud räägitud inglise keeles (sest itaalia keel on ka meile tundmatu) ja seegi praktika on igati omal kohal.
Me oleme saanud mitmetelt lastevanematelt toetavat tagasisidet, kui vahva on see, et laps kodus mõne hispaania või itaalia keelse sõna ütleb või võõrapärast laulu ümiseb. Et selles turvalises väikeses maailmas saab ka ilma suurema stressita kogeda midagi uut ja teistmoodi, ilma õppimise kohustuse pingeta – see on meie meelest väärtus, mis võib olla kohe välja ei paista, kuid kunagi tulevikus ehk parema homse nimel lapsele kaasa anda.

Täitsa suur laps juba aga ikka veel üsna üheealine meil hoius käivate lastega. Kasvame, õpime ja mängime koos.