Olete ehk kuulnud, kuidas tänapäeval kurdetakse, et lapsed ei oska enam mängida. Mis on aga „mäng“ ja kui oluline on see lapse arengule?
Väga oluline.
Mängu läbi õpivad lapsed tundma nii ennast kui teisi inimesi enda ümber, tunnetavad maailma enda ümber ja õpivad kuidas asjad käivad siin ilmas. Mäng on loomulik viis lapsele, kuidas avastatada ja uurida, mängides õpivad ja praktiseerivad lapsed oskusi mida nad kasutavad oma kogu edasises elus. Mängu eesmärk ei tohiks olla teenida mingit autasu või saavutada lõpptulemust. Mäng on igasugune käitumine, mis on ise vabalt valitud, enda poolt juhitud. Ideaalis laps valib ise, millal, millega, ja kuidas mängida ning see võiks olla vanema poolt lubatud minimaalse vahelesegamiseta ja juhendamiseta (arvestades muidugi lapse ja teiste ohutust) ja nii kaua kui võimalik.
„Ole ettevaatlik mida sa õpetad, see võib segada seda, mida nad õpivad“ Magda Gerber
Armastavad lapsevanemad võivad segada arenguprotsessi, öeldes ja näidates lapsele kuidas mängida. Näiteks, kui sa näitad lapsele, kuidas kasutada värvipintslit, siis ei ole see sama, kui pannes välja värvipintsli ja lasta tal ise avastada selle otstarve. Võib ju küsida, et mis selles halba on ,kui ma näitan oma lapsele kuidas õigesti värvipintslit kasutada. See lühendab tema avastust, vähendab tema loomingulisust ja (kui talle väga sageli näidata kuidas „õigesti mängida“) võib kustutada tema usku endasse, tema soovi olla aktiivne avastaja ja tema tahet ja võimet lahendada asju ise. Lapsed tulevad ruttu lapsevanemaid otsima, kes näitaks või ütleks neile kuidas „õigesti mängida“ ja isegi paluda seda nende eest ära teha. Üks näide: plastiliin on materjal mis annab lõpmatuid võimalusi loominguliseks avastamiseks. Kui sa annad 2 aastasele plastiliini kätte ja ei midagi muud, võid rahulikult maha istuda ja jälgida, kuidas laps mängib rõõmsalt pikka aega plastiliini patsutades, sikutades, rullides jne. Lõpuks kui lapsel on olnud võimalus avastada plastiliini sedasi mitu nädalat või kuud, hakkab ta plastiliinist „asju“ tegema. Aga kui sa segad vahele ja hakkad talle näitama kuidas teha plastiliinist loomi, kaotab ta kiiresti huvi ise avastamise vastu. Loomulikult kuna ta ei ole jõudnud veel sellesse ikka et oleks võimeline ise loomi meisterdama, palub ta teil temale loomi teha. Aga kes nüüd mängib?
„Kui sa õpetad lapsele midagi, võtad sa talt igaveseks ära võimaluse see ise avastada“ Jean Piaget
Mis roll on siis vanemal või õpetajal?
Vanema roll on luua ümbritsev keskkond mis kutsub mängima ja lubab lapsel avastada ja eksperimenteerida nii nagu ta süda kutsub ning mitte näidates ette kuidas seda peaks tegema. See jätab su lapsele kontrolli, ja säilitab tema loomupärase huvi ja võime mängida. Kui laps mängib, siis ta mitte ainult ei õpi vaid ta õpib kuidas õppida.
Lasteaialapse peamine õppimis- ja arenemisvahend peaks olema mäng. Mängima ei saa sundida.
Eesti ühes lasteaias tehti uuring. Vanemate hinnanguid analüüsides ilmnes, et kui nooremate vanusegruppide laste vanemad soosivad laste mängimist, siis suuremate laste vanemad näeksid neid
meelsamini tegemas midagi muud, mistõttu võib arvata, et kodus eelistatakse lapsega pigem tõsisemaid tegevusi, nagu lugema ja arvutama õppimine, erinevates huviringides osalemine jne.
See, kuidas laps mängides käitub, on seotud lapse hilisema toimetulekuga elus (Rudolf Steiner)
Uuringus selgus, et lastevanemate arvamused on sisemises vastuolus mängulise käitumise iseloomu
osas. Näiteks soovitakse vanemate poolt, et laps mängiks aktiivselt, samas ei soosita jooksmist, hüppamist, turnimist, mis lapse tegevusega paratamatult kaasas käib, eelistatakse vaimset aktiivsust. Siin on näha ohu märke soovist lapse tegevust niiöelda maha suruda või muuta, mis võib kaasa tuua ka lapse heade emotsioonide kehva väljendamisoskuse. Lapsevanemate soovid olid tugevas negatiivses korrelatsioonis laste välismänguga, mis tähendab, et lapsevanemate ootused oma lastele on hoolimata tegelikkusest väga kõrged, tekitades küsimuse, kas ja kuidas last nendele ootustele vastavaks “treenitakse” ja mismoodi see mõjutab lapse edaspidist olekut. Fakt on see, et mida tõsisemalt haarab lapsevanem ohjad ja hakkab last tulevikuks ette valmistama läbi tõsise õppe- ja käitumisprogrammi, seda kiiremini kaob lapsest mängulisus ning kannatab sotsiaalne areng.
Mäng on ülioluline selleks, et oleksime sotsiaalselt kohanevad, saades hakkama stressiga ja arendades kognitiivseid oskusi nagu näiteks probleemide lahendamine. Aastatepikkused uuringud kinnitavad et lapse tugev uudishimu juhib neid arendama oma sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi iseseisvalt, läbi avastamise – ehk siis läbi mängu.
Lugesin hiljuti artiklit kus võrreldi lasteaeda ja lastehoidu ning lastehoiu miinuseks toodi välja et ta ei pea lähtuma riiklikust õppekavast. Kas see on aga tingimata halb. Arvan, et just tänu sellele saavad lapsed lastehoius nautida rohkem arendavat mängu ning ka kasvatajad saavad tegevustesse loomingulisemalt läheneda. Tänapäeva suund on alustada kooli-suguse õppimisega ikka varem ja varem. Paljud lapsevanemad kardavad, et vastasel juhul ei ole nende laps edukas. Lapsevanema kõige suurem hirm võiks aga olla, et mu laps ei õpi, kuidas olla õnnelik selle valikuga, mis ta oma elus teeb.
About the author