Siin on üks asi, mille üle me eriliselt rõõmustame ja uhked oleme. Nimelt läbis meie lastehoiu menüü ühe õppetöö projekti hindamise käigus selle ala asjatundjate kontrolli ja sai maksimaalsed punktid ning kiitva hinnangu! Me pole pidanud oluliseks sellekohast ametlikku tunnustust taodelda aga seekord tekkis meil võimalus koolitöö käigus lastehoiu menüüd testida ja saime kinnitust, et oleme õigel teel.
Lühike mõtisklus
Elame veel; Vali Elu!
Sada aastat Eesti riiki inspireerib kindlasti veel terve selle aasta vältel ja küllap ka kauemgi. Kohati küll tundub, et nüüd kus ca kuu on aastapäeva pidustustest möödas ongi kõik, aga tegelikult kestab see suur pidu ju edasi. Tõsi, pisut argisemas võtmes.
Me oleme Lastehoiuna sel aastal lähedalt vaadanud kahte suuremat projekti, kus riik omalt poolt läbi Euroopa Struktuurifondide toetuste püüab motiveerida kohalikku kogukonda, omavalitsusi aga ka erasektorit erinevate sotsiaalteenuste kohti juurde looma. Mulle tundub, ei tule lihtsalt.
Arusaadavalt üritavad raha jagavad rakendusasutused ette näha tingimusi, mis ühelt poolt looksid maksimaalset lisaväärtust ja teisalt väldiksid võimalikke väärkasutusi. Kombinatsioon, mis kokkuvõttes välja on tulnud, ei ole tingimata halb aga paistab silma kahe ühise nimetaja poolest – need on toetava iseloomuga ja pikem käivitavat laadi. Mitte jätkusuutlikkusele orienteeritud. Jätkusuutlikkus peab tulema taotleja äriplaanist, mis sotsiaalteenuste puhul saab olla kas riigi või teenusel olija rahakoti peal.
Seega kõige rohkem sobivad sellised meetmed neile, kes niikuinii teevad. Aga ka siin peab meetme tähtajad ja valmisolek investeerida ning edasi arendada raha pakkujal ja selle taotlejal omavahel sobima.
Toome ühe näite. Hetkel veel käimasolev Innove vahendusel Euroopa Struktuurifondi rahade toel pakutakse toetust 0-7aastaste lastehoiu kohtade loomiseks, muuhulgas eriilmeliste hoiukohtade loomiseks. Toetus seisneb 245€ maksmises 2aasta vältel ja tingimuseks on, et loodavate kohtade täituvus oleks vähemalt 70%. See viimane peaks ära hoidma selle, et taodeldakse suurt arvu kohti aga reaalne täituvus on marginaalne. Kokkuvõttes on selge, et selline toetus iseenesest äriplaani positiivseks teha ei suuda, aga kui kellelgi oli või on hoiukohtade loomise plaan nii või naapidi olemas, siis abiks ikka.
See võib olla asja sees olles mitte kõige objektiivsem tunnetus aga sellegipoolest paistab sotsiaalvaldkonda panustavaid projekte omajagu juurde tulevat. Raha on valdkonnas selgelt rohkem aga samavõrra jääb mulje, et sealt majanduslikult jätkusuutlikku erakapitalil põhinevat teenuseosutamist pole üldse lihtne välja võluda. Mingid riskid jäävad üles, mille osas võib öelda, et need on piisavalt suured pärssimaks soovi suuremalt investeerida. Hoolsalt on tingimustes loetletud neid punkte, kus ühe või teise lubaduse/plaani realiseerimata jätmine toob kaasa toetuse tagasinõude aga näiteks kindlustunnet, et omavalitsus omaenda “äri” püsti ei pane ja erapraksiselt kliendid toetuste jagamise poliitikaga ära ei tõmba, puudub. Neid näiteid on paraku lähiminevikust mitmeid tuua.
Küllap see lõpuks sinna läheb, et läbi elukestvate kindlustustoodete ja pensionisammaste muutub eakate finantsvõimekus suuremaks ja üldine sotsiaalteenuste tarbimise kese nihkub aina rohkem riigilt kodanikele (emapalk on juba niigi luksuslikult suur). Nõudlus kvaliteetsete sotsiaalteenuste järele kasvab ja aina rohkem on ka neid, kes seda endale lubada võivad. Kõlab pisut küüniliselt, eks ole. Eriti selles võtmes kus me oleme harjunud mõtlema, et riik peaks ikkagi meid toetama – maksma meile emapuhkust, võimaldama elamisväärse pensionipõlve jne, jne. Ma väidan, et see tasakaalu punkt on meil veel leidmata. Sada aastat võib mingis kontekstis olla liiga lühike aeg. Elame veel, või kui üht briti kultusfilmi tsiteerida: “Vali elu!”
Ajakirjaniku päev lastehoius
Ajakiri Eesti Naine ajakirjanik Krista Kiin kehastus päevaks meil lastehoiu kasvatajaks. Oma muljetest ja emotsioonidest kirjutab ta nii:
Mu enda “pisem” on äsja lasteaia lõpetanud, niisiis on mähkmetega majandamisest ja lusikaga toitmisest möödas üksjagu aastaid. Seetõttu olen ärevil, ega nad võõrastama hakka ja kas ma ikka mäletan, mismoodi tuleb väikest ühe käe peal kraanikausi kohal hoida, et tal teisega peput pesta.
ARGLIK ALGUS
Nii mõnigi nähtud põnnihoid ei saa asupaigaga uhkustada – praegusaja lasteaiakohtade nappuses on erahoidusid loodud sõna otseses mõttes tööstusettevõtte ülakorrusele või toidupoe tagaruumi, rääkimata tüüpprojekti järgi ehitatud kombinaatlasteaedadest. Sügisel oma kuueaastast sünnipäeva tähistav Kalli-Kalli Lastehoid Sauel asub koduks ehitatud ja kujundatud suure aiaga eramajas, tupiktänava otsas.
Kui palju leidub lasteaedu, kus pisikesed saaksid ilusa ilma korral õues lõunat süüa või oma käega põõsa otsast sõstraid suhu noppida? Ja toad…! Neid on nii palju, et esmalt võib äragi eksida. “Alumise korruse
suures toas toimuvad teemapõhised loovtegevused, nagu hommikuring ja muusikatund,” loetleb lastehoiu omanik ja juhataja Pirko.
“Samas asub lugemispesaks kutsutav väike tuba, kus on rahulik lastele raamatut ette lugeda (miks mitte ka mürada!). Keskmist tuba võib pidada võimlemistoaks – seal korraldame liikumismänge. Nurgas riidepuudel ripuvad rõivad, parukad ja muud aksessuaarid printsessidele ja kangelastele – seda garderoobi kasutame sünnipäevadel, mil iga laps saab endale kostüümi valida. Ülemine tuba on mängutuba – seal harrastatakse mitmeid rollimänge. Söögitoas on veel kunstinurk, kus põnnid igal ajal joonistada, plastiliiniga mängida ning muid meisterdusi teha võivad.”
Pool üheksa hommikul, kui Kalli-Kallisse saabun, kostab juba kõikidest tubadest – läbi kolme korruse!
– kilkeid ja mänguhääli. Täna on hoidu toodud 13 last. Kasvataja Siiri lustib paari tüdrukuga mängutoas, kasvataja Marika sõidutab poistega võimlemistoas mänguautosid ning kasvataja Liis lohutab nutust tüdrukut, kes üle hulga aja taas hoidu on tulnud ja sellega kuidagi leppida ei suuda. Õnneks on päevahoius iga viie lapse kohta üks kasvataja, niisiis jätkub silmi ja süle kõigi jaoks.
Lühikese laulu- ja liikumistunni järel koguneb mudilaspere laudade taha kasvataja Marika valmistatud
hommikupudrule. Oma laste titeeast saati olen võõristanud plastmassist pudipõllesid, mil “kogumiskausike” lõua all, kuid siin veendun täie kindlusega, et need on tõesti omal kohal –
pisikestest suudest pudeneb putru rinnaesisele ja kaugemalegi, ning kui poleks neid kavalaid asjandusi, kuluks puhtaid rõivaid päevas lugematult. On rõõm vaadata, millise aplusega pistab see lastevägi putru – nii mõnigi palub lisaportsu ning on oma järjekorda oodates leplik. Viimaks saan minagi
oma kohalolu õigustada agaramate sööjate suunurki pudrust puhtaks pühkides, lisaportse ette kandes ning lusikaid suude juurde tõstes. Olgugi vanuselt alla kahe, on siinsed põnnid äärmiselt iseseisvad – vastuseks nii mõnelegi aitamispüüdlusele antakse selgelt märku: mina ise!
TEGUSAD TOIMETAJAD
Suud ja käed pudrust-moosist puhtaks kasitud, on aeg õue minna. Enne teeme veel üleüldise potitamispeatuse, mille vältel selgub, et nii mõnegi mähku sisse on vahepeal kogunenud toekamat
kraami kui pelgalt piss. Olen varmalt valmis pepupesemisoskusi meelde tuletama, kuid kasvataja Siiri säästab mind targu, niisiis jääb üle vaid pisikesi pepusid potile sättida ning kuivade mähkmetega maimikuid käekõrval riietusruumi juhatada. Südantsoojendav on jälgida, kuidas kõik käib kisa ja
kärata, lapsukesed jagunevad sujuvalt kasvatajate vahel, veel puudub suure lasteaia tamp ja tempo ning iga põnn saab omas rütmis riidesse ja õue.
Mu aitamispüüdluse
vastuseks antakse selgelt
märku: mina ise!
Oo, kus õues alles elu keeb! Näen, kuidas igaüks kiiresti lemmiktegevuse leiab: kes suundub liivakasti kooke patsutama, kes ronib liumäest alla laskma, kes palub end kiigele aidata, kes kihutab rattaga ringi. Ümber maja on piisavalt ruumi, et kõik tegutsema mahuksid. Kuidagi kujuneb välja, et satun valdavalt kaht kõige pisemat poissi assisteerima – mine võta kinni, kas seepärast, et titad mulle üleüldse kangesti meeldivad, või proosalisel põhjusel, et need kaks vajavadki enim abi? 
Igal juhul tõstan üht nii ronimisredelile kui ka kiige sisse ja avastan, et õige pea palutakse sülle ka niisama. Need on ütlemata armsad hetked, kui adun, et võõrast tädi juba usaldatakse. Tänaseks suursündmuseks kujuneb nukkude pesu. Kasvatajad lasevad plastkaussidesse sooja vett, lisavad sortsukese ökopesuvahendit ning toovad kohale nukud, kes üksteise järel riidest lahti kooritakse ja vanni pistetakse. Põngerjatel on põnev tähtsat ülesannet täita ning nukkude järel saavad peagi puhtaks ka nende rõivad. Mul on tükk tegemist, et paari lustakamat vees solberdavat hoolealust pisutki taltsamaks veenda – mida emmed õhtul arvavad, kui riided veel niisked ja põnnid ehk nohuseks jäävad? Õnneks on ilm soe ja muretsemiseks pole põhjust – siinsamas saab kõige märjemad bodid-pusad üle pea tõmmatud ja kapist varuriided selga. Üheskoos sätime puhtaks pestud nukuriided nöörile kuivama. Pesupulkadega tekib pisut pusimist, sest nii mõnigi üritab neid valepidi kinnitada. Tore on toimekatele sellidele õigeid töövõtteid kätte näidata!
Täpselt kell pool kaksteist toob kaubikuga onu termokastis lõunaeine ning seda asutakse sööma siinsamas õues laudade taga. Jällegi sätime plastpõlled lõua alla ja eine võib alata. Tõsi küll, paar suuremat kasvandikku “titepõlle” ette ei soovi: “Mina olen juba suur!” Kartulipuder, hakklihakaste ja kapsasalat kaovad kõhtudesse võluväel ja aidata pole peaaegu vajagi. Igaüks leiab abilauakeselt oma joogipudeli, vaid kõige pisemate puhul tuleb jälgida, et nad sõbra lutipudelit ei haaraks.
MILLAL TA JUBA TULEB?
Kõhud täis, on aeg lõunaunele sättida. Siingi kulgeb kõik tasa ja targu, üksteise järel saavad pepud kuivaks ning kaisuloomad-lutid üles otsitud. Sätin end teise pisema poisi ligi, kes vähimagi vaidluseta voodisse heidab, endale tekikese peale laotada lubab ning lutti imedes õige pea unne vajub. Kui tema väikesed sõrmekesed mu näpu ümber sulguvad, voolab meeleliigutusest pisar palgele – nii õrn on see moment ja nii kõikehaaravaks kasvab igatsus omaenda pojakese järele, kes kõigest paari päeva eest isaga Pärnusse puhkama põrutas.
Paraku ei uinu mitte kõik põnnid sedavõrd ladusalt ning nii silitavad kasvatajad veel nii mõndagi selga
ja pead, et vastupanu väsiks ja Une-Matil tulla lubataks. Tüdrukule, kes hommikul nutta tihkus ja
suisa õuekiiges istudes tukkuma jäi, tuleb emme järele, et esimesed harjutamispäevad liiga pikaks ei
kujuneks.
Kasvataja Liis jääb laste juurde ning teised tõmbavad köögis kohvitassi juures hinge. Ühiselt arutatakse
läbi, mida keegi oma hoolealustega seoses tähele pani, mis valmistas rõõmu ning millised olid raskemad
hetked. Kasvataja Marika paneb poti pliidile ja valmistab õhtuooteks püreesuppi. Tänasest viimasest söögikorrast kujuneb eriline, kuna ühel – suureks saanud! – poisil on viimane lastehoiupäev ning
ühiseks maiustamiseks seisab ootel tema ema valmistatud isuäratav kohupiimatort vaarikatega.
Ikka vaatavad silmapaarid tee
poole – millal emme-issi tuleb?
Armas on kogeda, et erinevalt suurlasteaedadest ei aeta Kalli-Kallis kauem magada tahtjaid kella
peale üles, vaid igaüks saab ärgata just siis, kui uni täis saab. See tagab, et keegi ei tõuse üles ehmatuse ega nutuga, vaid rahulikult, kaaslasi segamata. Järgemööda võtavad kasvatajad iga järgmise ärkaja käekõrvale ning lähevad temaga pissile ja riietuma. Kui kõik on tagasi õues, võetakse einet, mida kroonib vaarikatort. Oi neid maiasmokki, kes muudkui kooki juurde paluvad!
Jälle sõidetakse ratastega, palutakse “tädil” endale kiigel hoogu teha, nopitakse sõstrapõõsalt marju
ning patsutatakse liivakooki. Kui esimesed piigad-poisid koju lähevad, on ülejäänuteski ootust tunda. Ikka ja jälle vaatavad silmapaarid tee poole – millal emme või issi juba tuleb? Olles ka ise omal ajal mõlemad lapsed varakult sõimerühma saatnud, mõtlen nüüd nukralt: kas pered ikka paneksid oma vaevu poolteiseseks saanud kullakallid lastehoidu, kui näeksid, kuidas need pisikesed käed
väravapulkadest kinni hoiavad ning pilk pingsalt hoovi sissesõiduteel püsib?
Viimaseks jääva lapse ema annab oodata peaaegu hoiu sulgemiseni. Aga väike poiss, kes päeval suuremas seltskonnas kohati riiakaks kippus, on vapper. Ta ei virise, ei nõua sülle ega teenindamist, vaid
leiab endale ise tegevust; kord jalgrattal, siis liivakastis, seejärel kiigel. Tahaksin ta emale rääkida, kui väga see väike linalakk täna ootas. Kui tarmukas ta oli. Kui uskumatult tublilt toimetas! Aga ma ei ütle midagi, ja kui väikesed käed kauaoodatud kalleima kaela ümber klammerduvad, neelan taas vaid liigutuspisaraid. Milline õnn, et need kaks taas kokku said! Kui nad lahkuvad, jääb kasvataja
süli tühjaks.
- Varasem osaline tekst on asendatud täisversiooniga. Originaaltekst ajakirja Eesti Naine sept numbris
VÄIKE TAGASIVAADE EHK KUIDAS ME OLEME 5aastaseks SAANUD
1. detsembril 2011 avas Sauel uksed Kalli-Kalli Lastehoid. Lastehoiu peamine tekkepõhjus oli õhinapõhine soov teha ise selline koht lastele, mis oleks nende jaoks ideaalne. Selleks sobiva maja leidmine oli nagu märk sellest, et mõte on hea ning edasi läks asjaajamine juba nagu tuuletiivul.
Detsembri algusega see kõik teoks sai. Koos esimeste hoiulastega kasvas, arenes ja sai kogemusi juurde ka lastehoiu personal. Tõdesime, et kuigi kõigil töötajatel oli vastav haridus värskelt omandatud, siis parim kool on ikka praktika. Esimeseks sügiseks oli maja hoiulapsi täis ja n.ö. õppeaasta võis alata.
Nii need aastad veerema hakkasid. Lastehoiust saatsime oma lapsi „suurte laste lasteaeda” ja võtsime jälle uusi pisikesi juurde. Laste vanus päevahoius jääb üldjuhul 1,5-3 aasta vahele ja neid on kokku maksimaalselt 20. Lapsed on jaotatud kolme rühma, kolmel eri korrusel.
Oma olemuselt-päevakavalt on lastehoid väga sarnane lasteaiale. Kuna tegemist ei ole õppeasutusega, siis meil ametlikku õppekava ei ole, mis aga ei tähenda, et me jõudumööda ei joonistaks, meisterdaks ega laulaks.
Seda kõike saame teha loominguliselt ja tagant sunnita, arvestades laste vanust, päeva iseloomu, laste meeleolu jne. Suurimaks „õppimiseks” peame laste sotsiaalsete oskuste lihvimist. Teada on, et üheskoos teiste lastega omandab laps palju kiiremini eneseteenindamise võtted, samas aitab kõvasti kaasa ka suhtlemisoskusele. 
Ja ka mängida on palju põnevam ikka eakaaslastega. Tänaseks päevaks on meie käte vahelt läbi käinud 121 hoiulast, mis on andnud meile hea kogemuse ja praktiga.
Loomulikult meie suurimaks suhtluspartneriks on lapsevanemad. Koostööna üritame leida parima viisi, kuidas iga laps kohaneks uue elukorraldusega. Meie oleme üldjuhul esimesed „võõrad”, kes lapse pikaks päevaks enda hoole alla võtab. Algus on raskevõitu kõigile: lapsele, lapsevanemale, rühmakaaslastele, personalile. Kui meie täiskasvanud mõistame, et lapse väike kurbus on loomulik reaktsioon ja oleme ise seejuures enesekindlad, positiivsed ja lapsele julgustajaks, siis varsti on laps kohanenud ja naudib seltskonda. Üheskoos on meil juba välja kujunenud oma traditsioonid.
Ühisüritustel on alati aktiivselt kaasatud lapsevanemad, sest sõimeealistele lastele meeldib tegutseda ikka koos emme-issiga.
Oleme lastevanematelt saanud väga palju head tagasisidet, samas ka väärt ettepanekuid parendamiseks. Heaks näitajaks loeme sedagi, et meile on tulnud peredest juba ka järgmised lapsed hoiule. Parim kompliment ühelt lapsevanemalt oli see, et “päris hea, et linnas pole sõimekohti”.
Koostöö linna lasteaiaga on väga hea. Oleme kuulnud häid sõnu lasteaedade õpetajatelt, et päevahoiust tulnud lapsed on väga tublid. Me olevat justkui mitte eelkool, vaid eellasteaed, valmistades turvaliselt ja valutumalt, oma pisikeses ja hubases keskkonnas lapse ette suurde majja ja kollektiivi minekuks. Tunneme tõeliselt siirast uhkust ja heameelt, kui „meie” pisikesed nii tublid on ning kurvastame väga, et nad meilt nii kiiresti ära lähevad. Aga elus tuleb ikka astuda järgmisele trepiastmele, seega on kõik loomulik ja mõistetav. Meie esimene suurem lend astub sügisel juba kooliteele. Samuti on koostöö vallavalitsusega väga hea. Leiame alati ühise keele ja väga hea on tunda, et meid võetakse võrdsetena teiste munitsipaallasteasutustega.
Lastehoiu kohad on meil olnud siiani täidetud ning kahjuks peab sageli veel äragi ütlema.
Sünnipäevapidustused on nüüd möödas, parimad sõbrad külas käinud, muusikat kuulatud, tort söödud ning „viieaastane mudilane” ootab nüüd põnevusega, mida elu edasi toob.
Aitäh kõigile lastele, lastevanematele, linnavalitsusele, vallavalitsusele, lasteaedadele, endistele ja praegustele töötajatele, et olete kaasa aidanud Kalli-Kalli sünnile ja kasvamisele.
